"Väga lihtne mäng, sul on kaheksa graniidist kivi või segapaari puhul viis kivi ja pead saama need võimalikult lähedale riigi keskpunktile teisel pool. Ainuke probleem on see, et sinna ringi on nelikümmend meetrit minna vähemalt, see tunnetuse asi vajab natukene harjutamist," selgitas Lill mängu põhimõtet.

Algaja on kui lehm libedal jääl, aga professionaalid nagu 30-aastane Marie Kaldvee ja 34-aastane Harri Lill teavad, kuidas seda libedust kivi liikuma lükates või teekonda harjates enda kasuks tööle panna. Kõik ei tundunud aga ka neile selle Šotimaalt pärit mängu puhul pea 20 aastat tagasi spordialaga tutvust tehes nii loogiline.

"Proovisin esimest korda ja mõtlesin, et see on üks absurdsemaid asju, mis maailmas saab olla," ütles Lill. "13-aastasena sain esimest korda kurlingut proovida ja mu onu tegi sünnipäeva Jeti jäähallis. Tol ajal mängisin korvpalli, mis oli väga lahe mäng ja siis see kurling ei tundunud üldse mitte lahe mäng. Proovisin kurlingut, ei meeldinud ja isa ja onu veensid mind ära, et tulla tagasi mõned korrad proovima."

"Juunioride meeskonnas oli mängija puudu ja siis nad ikkagi nägid, et mina võiksin sinna meeskonda minna. Siis sattusin niisuguse võistkonna kapteniks, kus mina olin 13-aastane ja teised olid 16- ja 18-aastased," lisas ta.

Kaldvee jõudis kurlinguni tänu õele. "Õe võistkonnas oli üks tüdruk puudu, et minna juunioride võistlusele. Mind siis värvati tiimi ja müüdi lubadusega, et saad ilma vanemateta koos reisile minna. Vanemate tüdrukutega veel, kuna õde on must viis aastat vanem," ütles ta. "Sain siis kolme suure tüdrukuga minna, ilma vanemateta, esimest korda välisreisile Prahasse."

Esimesed kogemused tõid esile päris jaburaid olukordi. "Lihtsalt puudus teadmine, kuidas täpselt need reeglid käivad. Või läksid kuhugi võistlustele ja selline olukord, et vastane, kes on üsna heal tasemel, lihtsalt sööb võileiba samal ajal, sest sa oled nii halb," meenutas Lill.

Kaldvee õppis jooksvalt: "Esimesele võistlusele läksime, polnud õrna aimugi, mis asi see väljavise on, me oskasime ainult kive sinna ringi visata. Siiamaani on mul see üks Norra mäng väga hästi meeles, kus me panime kivi ringi, vastane viskas välja ja siis mõtlesin, et oo, kive saab välja visata! Siis me hakkasime ka välja viskama, aga ega me ei teadnud, mis kiirusega, mis suunaga. Umbes üritasime."

Iga algaja üritab nii, kuidas saab. Marie ja Harri näitasid Aet Süvarile ja Taavi Eilatile, kuidas peaks libisema - algul toetudes harjale ja seejärel juba koos 20 kilose graniidist kurlingukiviga. See kõik on keerulisem, kui esialgu tundub.

Kui täna treenitakse tipptasemel Tondiraba jäähallis, siis 2000-ndate algul, kui kurling esimest korda Eestisse jõudis, olid tingimused hoopis midagi muud. Teadaolevalt peeti esimene mäng 2001. aastal Jõulumäel, millest on säilinud üksikud fotod, aga 2003. aastal leidis Fred Randver Jeti jäähallist juhuslikult kurlingukivid ja andis mängule uue hoo.

"Siis sai mõeldud, et meil on uisutamine, meil on hoki, meil võiks olla kurling," ütles Randver. "Käisin Lätis, käisin Soomes, vaatasin, et naabritel nagu asi toimib. Et siis võiks ka Eestisse see asi toimima saada ja 2004. aasta kevadel toimusid esimesed Eesti meistrivõistlused kurlingus. Juba 2004. aasta sügisel avasime esimesed kaks spetsiaalset kurlingurada."

Lill rääkis, et esialgsete tingimustega Jeti jäähallis harjuti ära lihtsalt seepärast, et midagi paremat ei osatud tahtagi. "Kui parasjagu tuli katusest veidi rahet väljaku peale ja kivi jäi poole peal seisma, siis nii oli. See oli täiesti tavaline ja võib-olla esimest korda, kui käisid moodsates jäähallides, siis said aru, et kuskohas meie trenni teeme. See mäng on midagi täiesti teistsugust," ütles ta.

Tehnilisi nüansse on mängus rohkelt. Alates sellest, nagu viitab mängu inglisekeelne nimi, tuleks viskel kivile sisse keerata vint, kuni selleni, et amatöör üldse edu-elamuse saaks, õpetatakse selgeks mängu kõige efektsem komponent ehk harjamine. See pole niisama põranda pühkimine, vaid kui teele lükatud kivi suunda või kiirust on vaja muuta, siis harjamine teeb teekonna paremaks ja võib näiteks aidata lüüa vastase kivi eest ära.

Enne seda, kui professionaalses elus lennunduse süsteeminsenerina töötav Marie ja kurlingu edendamisele keskendunud Harri tipptasemel olümpia suunas koostööd hakkasid tegema, proovisid nad 2011. aastal koos mängimist, mis polnud sugugi meeldiv.

"Proovisime korra koos segapaari, väga tülli läksime kogu aeg. Mõlemad tahtsime, et mõlemal oleks õigus muidugi, üldse läbi ei saanud, võistlus väga hästi ei läinud," rääkis Kaldvee. "Paar aastat hiljem valiti olümpiaalaks siis ikkagi see segapaariskurling, siis me otsustasime, et okei. Ma sain aru, et Harri on ilmselt Eesti kurlingu meeste vaatest kõige parem võimalus, millega mul on võimalik hea tulemus saada."

"Mõlemad tajusime, et oleks justkui parima perspektiiviga võistkonnakaaslased, kellega proovida mängida," lisas Lill.

Kas täna suudetakse tülisid vältida või on leitud hea lahendus? "Ma arvan, et viimased paar aastat, kui olen spordipsühholoogiga tihedat koostööd teinud, see on kindlasti väga palju aidanud meil avatumaks muutuda. Ma arvan, et oleme ausamad ja avatumad kui me kunagi üldse varem olnud oleme," vastas Kaldvee.

"See kurlingu võistkonnamängijate suhe on nagu iga teine suhe: sa pead tihedalt tegema tööd selles suunas, et see suhe oleks toimiv. Kohe, kui hakkasime koos mängima, võtsime sihiks olümpia. Ma arvan, et põhiline asi, mida me lihtsalt tol ajal ei teadnud, on see, kui raske see on," ütles Lill.

Trennis ja võistlustel on justkui üksteise peale karjumine või hõikamine tavaline, aga see ongi mängu osa. "Üldjuhul räägime kivi suuna suhtes, kas on hea suund, on halb suund või liiga kitsas või liiga lai. Kiiruse suhtes ka, see on ikkagi võistkonnatöö, kus on vaja kahte poolt. Meie puhul, kui ma viskan kivi, siis Harri harjab, Harri peab kommunikeerima mulle, mis on kivi kiirus ja mina kommunikeerin vastu, kas suund on hea või mitte. Siis saame selle kivi juhtida õigesse kohta," selgitas Kaldvee.

Nad on alates 2015. aastast pingutanud, et jõuda olümpiamängudele, kuhu pääsemise sõel on tihe, sest jääle saab vaid kümme parimat paari. 2018. ja 2022. aasta olümpialt eemalejäämist peavad sportlased enda karjääri kõige raskemateks, peas käisid läbi ka mõtted loobumisest.

"Esimene kõige raskem moment oli siis, kui me 2017. aastal Eesti meistrivõistlused kaotasime, mistõttu ei saanud MM-ile minna ja Eestile 2018. aastaks olümpiakohta tuua. See oli kõige esimene valusam hoop, kuna me teadsime, milleks me tol hetkel suutelised oleme," ütles Kaldvee.

"Teine neist oli isegi keerulisem, sest nägime, et peaksime kindlasti olema sellel tasemel, et olümpial mängida, aga MM-il ei saanud häid tulemusi. Siis  olümpia kvalifikatsioonil olid tohutult kehvad jääolud ja me ei saanud nendega hakkama," lisas Lill.

"Peale seda oli ikka paar sügavat mõtlemist, et kas üldse edasi või miks edasi. Tundus, et kuidagi nii põhjas," meenutas Kaldvee.

Aasta aastalt on koos aina kõrgemale rühitud ja parimad kohad on 2024. aasta MM-i hõbemedal, 2025. neljas koht ja eelmisel hooajal pikalt hoitud maailma edetabeli liidrikoht. 2024. aastal valiti Harri ja Marie sporditähtede galal parimaks võistkonnaks ja lõppenud aastal andsid neile kõige rohkem punkte spordiajakirjanikud.

"Ajakirjanikud ei vali emotsiooni põhiselt ja rohkem selle põhiselt, mis olid viimase aasta parimad tulemused ja kurlingupaari neljas koht maailmameistrivõistlustel, olümpiaalal ja ka see, et nad selle olümpiakoha esimest korda välja võistlesid, seda spordiajateenijatena me hindame kõrgelt," selgitas ERR-i reporter Aet Süvari.

"Nad räägivad ausalt, nad ei keeruta, nad ei räägi klišeedega ja nad ei ütle neid tavalisi asju, mida me oleme kõik tülgastuseni kuulnud," lisas Süvari.

Randver lisas, et Lill ja Kaldvee ei lähe kunagi jääle midagi muud kui võitu jahtima. "Lõpuks saavad seal mängima pisidetailid. Nad on kompromissitud võitlejad, nad on selle tähelepanu ja au olümpial olla kuhjaga ära teeninud," selgitas ala maaletooja.

Kas olümpiamedalit jahtiv paar tunneb pinget ka? "Pinget paneme me iseendale peale, sest oleme päris mitu aastat olnud maailma tipus ja kui sa oled maailma tipus, siis sa oled harjunud ikkagi võitma," vastas Lill.

"Eks me ise tahame ka võita, me teame milleks me võimelised oleme ja kui rahva arvab et me tahaks võita, siis meie enda sisemine soov on ikka kümme korda suurem kui rahva soov," lisas Kaldvee."

Ühes enda sportliku taseme tõstmisega on kurlingupaar aasta aastalt murdnud kurlingumüüte ka rahvaspordina ja üha enam proovivad seda harrastajad. "Me oleme harjunud igasuguste eelarvamustega. Pärast seda, kui keegi proovima tuleb, siis saab aru, et hasart tekib päris kiiresti," ütles Lill.

Kui ERR-i segapaar Taavi Eilat - Aet Süvari Eesti esipaarile viiepunktiliseks mänguks väljakutse esitab, siis medalilootused tagasi ei hoia ja loputavad ajakirjanikke korralikult. ERR-i tiim sai see kord paraku nulliga, aga arenguruumi on.

Kaldvee ja Lille esimene mäng olümpial toimub 4. veebruaril, kaks päeva enne avatseremooniat. Eesti paarile saab kaasa elada ERR-i otseülekannete vahendusel.