Alagrupiturniiril kolm võitu, kolm kaotust. Mis tagasiside oma mängule saite? Mis pildile jäi?

Harri Lill: Ma arvan, et esimese nelja mänguga, mis me kahel esimesel päeval mängisime, võiks täitsa rahule jääda. Tundsime, et hea energia oli tagasi ja rohkem eelmise hooaja moodi. Need mängud läksid täitsa hästi ja viimased kaks mitte piisavalt hästi. Kindlasti on siit midagi õppida - et mängu algused paremini mängida.

Olete jäänud järjepanu maailmakarikaetappidel alagruppi pidama. Ma arvan, et fänne, kes teile kaasa elavad ja kel on võrdluses eelmise aastaga tekkinud küsimused, et kui olümpiani on kaks ja pool nädalat, siis kas peaksime olema murelikud? Kas ise olete murelikud?

Marie Kaldvee: Ma arvan, et kindlasti murelik ei tasu. Tegelikult oleme näidanud väga head mängu, lihtsalt ei ole suutnud tervet turniiri püsivalt head mängu näidata. Iga kord on alagrupist edasipääs jäänud rohkem ühe-kahe viske taha. Midagi katastroofilist ei ole ja teeme trenni edasi, et saade terve mäng ilust paika.

Kas see on oma taseme kõikumine või on vastased edasi astunud, et see tulemustes niimoodi peegeldub?

HL: Ma arvan, et üldine tase on sarnane eelmisele aastale. Mõnes asjas oleme läinud paremaks. Näiteks täpsusvisete tulemused on paremad kui kunagi varem. Kindlasti selline tulemus oli ka sel turniiril, millega oleks olümpial väga rahul. Aga saame mängu algused natuke paremaks, siis on ülejäänud faasis ka lihtsam. Me mängime mängu lõppe tegelikult väga hästi.

Kui tulemused olid eelmisel hooajal paremad, siis millest see vahe tuleb? Võib-olla stabiilsus läbi kõikide mänguvoorude? Võib-olla väike sisemine pinge? Mis te ise ütlete? Täiendate seda juttu on või on teil midagi täiesti uut pildile tuua?

MK: Ma arvan, et see on tõsi. Eelmisel hooajal, sentimeetrid, mis kukkusid meie poole, on nüüd kukkunud võib-olla vastaste poole. Kurlingus on iga millimeeter väga oluline. Kui ühe millimeetriga oleme praegu mõned mängud kaotanud, siis eelmine hooaeg me võitsime need mängud.

HL: Kõige parem on olnud see, et meil on, millest õppida. Eelmine hooaeg oligi mõnes mõttes liiga hea. Läksime väga kõrge enesekindlusega, aga võib-olla ei olnud nii palju kohti, kust õppida. Sel korral oleme kindlasti igas mängus väga suureks lahinguks valmis. Teame, et peame andma endast maksimumi, et võita.

Kui nüüd on olümpiani kaks ja pool nädalat, siis kus on kõige suurem tööpõld? Mis nüüd tuleb veel ära teha?

MK: Kõige suurem tööpõld on ikka trennis. Endiselt käime trennis lihvimas oma viskeid, tehnikat, koostööd. Kõik samad asjad, mis olid varasemalt. Midagi uut me leiutama ei hakka. Meil tuleb järgmine nädalavahetus ka treeninglaager, kus treener tuleb Tallinnasse, korra vaatame enne olümpiale minekut tehnika üle ja siis juba treeningmängud ühe Jaapani tipptiimiga.

HL: Olümpia puhul on kõige olulisem, kuidas kohapeal oludega kohaneme. Meil on seal ainult tund jää harjutamiseks prooviaega. Kes esimese tunniga kõige parema tunde kätte saab, siis see saab esimeses mängus päris suure eelise. Siis ülejäänud hooaja tulemused ei loe mitte midagi.

Kümme paari kahe ja poole nädala pärast kõik koos. Kas ise teate, mis tooks teile hea turniiri?

HL: Algus on kindlasti oluline. See foon, millega alguses minema saad. Eks eelmine olümpiaturniir näitas ka, et Norra kaotas esimesed kolm mängu ja siis lõpuks oli play-off'is. Tuleb võtta mäng-mängult, aga mis veel olulisem - kivi kivi ja voor vooru kaupa. Siis tuleb ka hea tulemus.

Ma ei saa jätta küsimata, mulle ei antaks andeks - medalivõimalusi näete?

HL: Ikka näeme!

MK: Ma arvan, et kõigil kümnel tiimil on medalivõimalus. Kurling on väga eriline spordiala, sest vaid üheksa pluss kvalifitseerus sinna, mis tähendab, et sõel on väga tihe. Sinna oli väga raske peale saada. Kõik tiimid, kes seal on, väärivad oma kohta. Ma arvan, et tõenäoliselt vääriks kõik ka väga head mängu näidates olümpiamedalit.