Veerandsajandi pikkuse ajalooga indiaca on eestlaste jaoks tähistanud edu ja spordiala maailmameistrid pole meie kaasmaalaste seas haruldus. Indiaca maailmameister on näiteks ka võrkpallikoondise peatreener Alar Rikberg.

Tartus lööb seekordsel MM-il kaasa kuus riiki. Võisteldakse naiskondlikus ja meeskondlikus ning sega-arvestuses. Plats on võrkpalliväljakust pisut väiksem ja võrk madalam. Väljakul on võistkonna kohta viis mängijat. Blokki hüpates käsi üle võrgu panna ei tohi. Mõistagi nõuab harjumist pall.

"Alati oleks hea sellele kollasele osale pihta saada," selgitas MM-i peakorraldaja, treener ja kahekordne maailmameister Hendrik Rikand ERR-ile. "Aga see pall teeb omajagu trikke seal ja teinekord on ka vastane võib-olla midagi väga hästi teinud, et see pall seal keerlema-tiirlema hakkab. Ja see võib-olla on selline raske osa. Teiseks, see palli kergus on selline, et liigutus peab ikkagi olema piisavalt osav."

Mängijatest paljudel, aga sugugi mitte kõigil on võrkpallitaust. Põlvas spordiala vedav Anari Lannajärv ei ole üheksa harrastusaastaga sugugi staažikamate mängijate hulgas. MM-iks võitles ta ennast koondisse nii naiskonnas kui ka segavõistkonnas.

"Kui vaadatakse Luksemburgi, Saksamaad, siis tegelikult on noored peal," lausus ta. "Meil on juba eakamad. Ei tule meil noori peale. Tulge trenni! See on suur üleskutse, ükskõik kuhu: Põlvasse, Tartusse, Tallinnasse."

Kõige tõsiselt võetavam indiaca-liiga toimib praegu Saksamaal. Pigem on aga tegemist meeldiva harrastusega. Rahvusvahelise alaliidu presidendi sõnul on näiteks Jaapanis kümme tuhat mängijat. Kõvasti abi ja mängijate massi loodetakse tulevikus Indialt.

"Ma arvan, et on oluline indiaca'st inimestele teada anda ja spordiala sotsiaalmeedias kajastada. See on meie peamine ülesanne," lausus rahvusvahelise alaliidu president Karlheinz Bührer.

Maailmameistrivõistluste kohamängud algavad Tartus reedel ja finaalid peetakse laupäeval.