Vestlused Rivo Vesikuga tähendavad alati muhedat atmosfööri ja värvikaid väljendeid. Kuid 44-aastase mehega kohtumiseks on neil päevil ka väga tugev sportlik põhjus. Valitsevad Euroopa meistrid Hüberli ja Brunner on naiste turniiril pääsenud poolfinaali ehk nelja parema hulka. Seejuures saadi veerandfinaalis hilisõhtuselt lummaval Eiffeli torni äärsel areenil 2:0 jagu valitsevatest maailmameistritest, ameeriklannadest Sara Hughesist ja Kelly Chengist.

Vesik töötab Šveitsi paariga teist hooaega. Teatavasti on treenerina maailma tipus toimetamine talle vägagi tuttav: mõned hooajad tagasi, kui olukord Euroopas oli veel oluliselt teine, aitas Vesik venelastel Oleg Stojanovskil ja Vjatšeslav Krassilnikovil tulla maailmameistriteks ja jõuda Tokyo olümpial finaali. Nüüd rakendab ta oma visiooni Šveitsi koondises. "Mina olen võib-olla see, kes sellesse võistkonda tõi natuke rohkem uuenduslikku võrkpalli, kus on kiiremad tõsted ja teise palli rünnakud. Aga siin [olümpial] valmistame mänge ette, teeme soojendusi, anname trenne – tavaline treeneritöö," kirjeldab Vesik.

Mängude spetsiifikast rääkimine on üks asi, aga kõige põnevam on just see, mida Vesik oma pallurite loomuse osas välja toob ja kuidas isiklikke üleelamisi kirjeldab. "Minul on närvid läbi," võtab eestlane olukorra naljaga pooleks kokku. "Kaks nädalat närvid läbi. Kolm kilo alla võtnud. Tõsiselt. Pinget on nii palju ja see olümpia... Rannavõrkpallurid on harjunud turniiridega neljapäevast pühapäevani. Sul ei ole aega närvitseda, sul ei ole aega mõelda. Sul ei ole aega midagi teha. Kaks mängu päevas ja paned. Nagu rongi peal. Siin mängid, siis mõtled, analüüsid, vaatad. Oi, siit saaks seda-seda. Ketramist on nii palju. Kogu see pikk turniir on raske."

"Mõnes mõttes ma juba olen harjunud ka sellega natukene. Ei ole esimene olümpia. Hästi palju suhtlen kodustega, proovin kontakti hoida. Ja muusikat kuulan hästi-hästi palju," jagab Vesik oma nippe survega toime tulemisel. "Ütleme nii, et väga palju koledat võrkpalli on siin olümpial. Mina treenerina vaatan, et maailmakarikaetapid, kus mängijad on rohkem rutiinis, seal on hoopis ilusamad mängud aeg-ajalt. Ikkagi närvid. Peal on nii suur roll siin."

Vesik jagab Šveitsi koondises treenerivastutust oma sakslasest kolleegi Christoph Dieckmanniga. Usutavasti pole viimane nimi meiegi võrkpallipubliku jaoks võõras, sest omal ajal olid Dieckmann ja Vesik kõvad konkurendid. Dieckmann võitis 2006. aastal koos paarilise Julius Brinkiga Euroopa meistritiitli. Vesik ja tema paariline Kristjan Kais olid tol korral EM-il seitsmendad.

Dieckmann iseloomustab koostööd Vesikuga nii: "Me ei näe asja hierarhiliselt. Me kumbki pole paariga kogu aeg koos. Tavaliselt töötab šveitslannadega kas üks või teine. Suurtel võistlustel, nagu ka siin olümpial, oleme mõlemad paari käsutuses. Ma arvan, et palju kasu toob tiimile see, et meil Rivoga on asjadele veidi erinev lähenemine. See on hea segu ja aitab paari kõvasti."

Kui treeneriteduo koostöö toimib asjaosaliste sõnul kenasti, siis mängijate teineteisemõistmine ei kipu alati täpselt samasugune olema. Küll aga respekteeritakse erinevaid arvamusi. "Neil on õigus. Nad tõesti kõiges ühte moodi ei näe asju," kinnitab Vesik. "Ja ka väljakul on mingisugused asjad, mis ühele sobivad, teisele mitte nii palju. Aga siis võetakse vastu kompromiss ja tehakse asi ära. Rannavõrkpall on treeneri jaoks üsna hea mäng. Sa saad mängijaga päris palju üks-ühele koos olla. Ja sa saad mängijast päris palju aru – kuidas kellele miski sobib, mida rääkida, mis sõnadega ja nii edasi. Samamoodi, mina ja Kristjan Kais ei olnud ka eraelus ühesugused inimesed."

Vesiku hinnangul on suurem pinge šveitslannade jaoks Pariisis juba maas, sest eelmise olümpia üheksas koht tehakse igal juhul üle. Seega, rannavõrkpalliväljaku kõrvalt võib spordisõber loota põnevaid jutte nii poolfinaali kui ka medalimängu järel.