"Treenereid toetatakse väga vähe. See on pigem alaliitude-keskne, et treenerid saavad mingeid koolitusi," lausus Kivinukk Vikerraadio hommikuprogrammis.

"Aga mis kvaliteediga need koolitused on? kes peaks laiemalt treeneri rollist rääkima? Täna hindame treeneri edukust ainult tulemuste ja medalitega, aga trennis toimub veel nii palju asju."

Kivinuki sõnul on tegemist keerulise protsessiga, kui inimene on panustanud pikalt ühte valdkonda. "See ei ole ainult spordivaldkond, need võivad olla ka erinevad huviringid või muud valdkonnad, kus inimene on väga pikalt ühtesid meetodeid kasutades näinud, et seal on tulemus," sõnas ta.

"Ja kui selles osas esitatakse kahtlus, siis tekib seal nii palju sisedialoogi iseenda identideedi kohta: kas need asjad, mida olen seni teinud, on ka kõik valed ja kas üldse sobin?"

"Kõik sedalaadi kõhklused tekivad enda sees ja jällegi ütlen, et tegelikult oleks väga hea, kui treenerid märkaks, annaks endale võimalusi rääkida välja ja arutada turvalises keskkonnas, leida endale kaasamõtleja ja esitada endale küsimusi," jätkas ta.

"Kas nii nagu olen seni trenni teinud, on mõistlik ja kas jätkata või peaksin end selles kuidagi harima või toetama?"

Iluuisutreener Anna Levandi sõnas, et on saatnud treenerikarjääri jooksul viis hoolealust psühholoogi juurde. Kõik nad lõpetasid spordiga ja see on juhendaja jaoks mõistagi väga frustreeriv.

"Klassikaline soovitus on ikkagi see, et tuleb läbi rääkida mõlema poole ootused," lausus Kivinukk. "Et mis on eesmärk ja kuidas erinevad osapooled seda näevad."

"Alaealise sportlase puhul rääkida ka lapsevanemaga, mis on tema ootused ja kuidas tema saab toetada. Vaadata koostööd ja arutelu terviklikult."