Vanimad kergejõustiku maailmarekordid pärinevad 1980. aastatest ja tundub, et ei ole kedagi, kes suudaks neid ületada. Nende tippmarkide hulka kuuluvad näiteks meeste ja naiste 100 m jooks, meeste ja naiste kõrgushüpe ning meeste kolmikhüpe, kaugushüpe ja odavise.

"Vaatan neid 80-ndate rekordeid nostalgiaga. See oli periood, kus kergejõustik oli palju domineerivam oma väärtussüsteemilt ja tähelepanu köitev. See oli internetieelne ajastu ka, kuid tänasel päeval on neid signaale niivõrd palju, et ega ka Budapesti MM-ile väga palju tähelepanu ei pööratud. Ja on juba näha, et tegelikult hakkab osalejaid vähenema, kuigi Budapesti MM-il oli rekordiline arv osavõtjaid. Aga kui paljud inimesed hakkavad üldse kergejõustikuga tegelema? See on see põhjus, mille pärast me rekordeid ei näe. Budapestis üks maailmarekord püstitati, see oli kõik," rääkis Port.

Millised on siis inimvõimete piirid? "Üks asi, mis on Einsteini järgi piiritu, on inimese rumalus. See on niisugune lootus luua endale illusioone, aga kui vaatame looduses, siis ega inimesel ei ole erilisi võimeid. Näeme kehvasti, aitame kehvasti ja jõudu väga palju pole, kuna mass on väike. See on jagatud teistele loomadele. Kreeka mütoloogias on Prometheusi loos taustalugu, et see väetikene inimene, sellele anti siis ainult tule kasutamise oskus, keeleoskus ja tööriista kasutamise oskus. Sellega olemegi üritanud siis hästi universaalseks muutuda.

Ja nüüd selles universaalsuses me loome mängureegleid, kus me vaatame, et näiteks kes kõige kiiremini 100 meetrit jookseb. Aga kui me vaatame loodust laiemalt, siis inimesel on ikkagi mingisugune nišš, et ta ei ole kõige tugevam või kõige kiirem. On terve hulk loomi, kes meist kiiremini jooksevad või oskavad paremini lennata ja ujuda. Et kindlasti on piirid olemas. Nüüd küsimus on selles, et kas me oleme neid piire näinud ja millised need piirid on? Kõrgushüppes ei ole kolm meetrit piir. Me lihtsalt teame, et keha ei suuda neid jõuimpulsse vastu pidada," selgitas Port.

"Enamus maailmarekordid on ühekordsed sündmused. Kui mõtleme kehale kui orkestrile, siis orkestri helipilt ei tule sellest, et keegi hakkab väga kõvasti midagi tegema. Et vaata, teeme selle lihase tugevaks, siis hakkame kaugemale hüppama, vaid see on kooskõla ja peamiselt ajastamise kooskõla. Orkestris on samasugune ajastamine. Miks seal dirigent ees on? Ta ju häält ei tee, aga ta aitab ajastada ja aitab neid erinevaid tonaalsusi kokku viia moel, mis annab meile helipildi ja kehaline võimekus on samamoodi rakkude orkestri helipilt," tõi Port välja huvitava võrdluse.

Praegu kuulub meeste 100 m jooksu rekord Usain Boltile, kes viis 2009. aastal tippmargi 9,58-ni. Teadlaste sõnul ei luba inimese füsionoomia 9,48-st kiiremini joosta. Port selle väitega pigem ei nõustu.

"Ma tean teadlasi, kes ütlevad, et seda on võimalik ületada. Kui lihtsalt jagame inimese tugiliikumisaparaadi tegevuse osadeks ja isoleerime nende osad ja vaatame neid võimeid eraldi, siis hinnatakse, et inimene on suuteline jooksma üle 60 km/h. Praegu on see kuskil 42 km/h juures.

Aga järsku peaksimegi kogu seda liigutust teisiti sooritama? Me oleme lihtsalt liiga kaua samamoodi teinud. Usain Bolt oli teistmoodi jooksja. Kui sa vaatad ta tausta, ta mängis kriketit ja klubi treener märkas tema kiirust. Kriketitreener viis ta sprinditreeneri juurde ja ütles, et kuule mul on niisugune pikk, kiire tegelane, kas sa võtaksid ta enda käe alla? Sprinditreener ütles, et mul on siin maailmameistrid ja Jamaica meistrid, kes on lühikesed, jõulised ja jooksevad teatud arvu sammudega. Pikad on stardis liiga aeglased.

Aga näed, Bolt murdis selle mudeli ja näitas, et sprinterid ei pea olema lühikesed, jõulised ja jässakad. Ta oli nii plahvatuslik, et ta hakkas alati 30-40 meetri peal teistel eest ära jooksma. Ja see näitabki, et seda mudelit saab muuta."

Erinevalt Bolti maailmarekordist leiab Port, et naiste 100 m jooksu maailmarekordi omaniku Florence Griffith Joyneri tippmargil (10,49) peaks tärnikene juures olema.

"Tema rekord ei saa puhas olla. See rekord on väga vana ja siin me vaatamegi, mis tema ajastut ehk 80-ndaid iseloomustab - doping. Me ei pea siin küünilised olema, vaid peame tõele otsa vaatama, et sel ajal ei olnud osad ained keelatud, aga tänaseks päevaks on. Seetõttu on tema rekordil kerge tärn juures ja seda teab kogu spordimaailm," nentis Eesti Antidopingu nõukogu liige.

Eesti lähiajaloo spordikangelastest jõudis maailmarekordile kõige lähemale kettaheitja Gerd Kanter, kes heitis 2006. aastal kõigi aegade kolmanda tulemuse 73.88. Pekingi olümpiavõitja jäi Jürgen Schultile kuuluvast maailma tippmargist 20 sentimeetri kaugusele.

"Omasid tuleb ikka uskuda. See on jällegi see inimese soov luua illusioon. Ma mäletan ühte eksperimenti, kus stardis olid 100 m jooksjad. Pooled neist olid dopingukaristuse läbi elanud ja kui pealtvaatajate käest küsiti, et mis te arvate, kas keegi neist praegu kasutab dopingut, siis peaaegu 90 protsenti vastajatest ütles, et ei, praeguseks nad on puhtad. Me ise tahame endale selle illusiooni luua, et mind ei peteta. Selleks, et me liiga küüniliseks ei muutuks, peame kõiki rekordeid ikkagi natukene sinisilmselt vaatama," lisas Port