Kes olid tänavusel hooajal edukad ja miks?

Praegu näeme laskesuusatamises uue põlvkonna tulekut. Johannes Thingnes Bö liigutab kõike ülespoole. Kõik väiksed poisid ja tüdrukud, treenerid, rääkimata A-koondislastest, kes MK-sarjas võistlevad, näevad, et on võimalik sõita veel kiiremini ja võtta veel suuremaid riske.

Johannes Thingnes Böl on julgust riskida. Tänavu võitles ta peamiselt kas kuldmedali või pjedestaali nimel, aga peamiselt ikkagi kulla nimel. Ta võitles iseendaga ja tõestas, et kõik on võimalik.

Miks Norra domineerib meeste poolel? Naiste seas me nii suurt Norra üleolekut ei näe.

Loodetavasti me ei näe laskesuusatamises seda, et esikümnes on ainult norralased. Õnneks IBU (rahvusvaheline alaliit - toim) ei lase neid üle kuue või seitsme peale. Aga see kõneleb sellest, et kogu süsteem töötab nii nagu peab töötama. Paremini ei saa teha. Altpoolt tuleb alati keegi peale ja kui vaadata MK-sarjast allapoole IBU karikasarja, siis tegelikult on see tendents norralaste vaates samasugune. Iga mees tahab saada aste kõrgemale, sest kogu aeg on keegi ees. Seega see on tegelikult konkurentsi küsimus.

Eesti laskesuusatajad olid suutelised üksikuteks headeks kohtadeks. Mida tuleb teha, et nad suudaksid stabiilselt 20 parema sekka sõita?

Kõigepealt peaks saama lasketäpsuse 85 protsendi peale, nii lamades- kui ka püstitiirus. Kui maailma tipud lasevad 90 kanti, siis meie sportlaste keskmine on umbes 75. Rene Zahkna ja Robert Heldna lasevad natukene paremini, aga just need, kes suudavad sõita, peavad oma lasketäpsust tõstma. Näiteks Tuuli Tomingas, Johanna Talihärm ja Kristo Siimer.

Sinna juurde peab tulema laskekiirus ja tiirude kiire läbimine, sest praegu oleme selles arvestuses lõpupool. Kui see 85 protsenti on käes, siis tekib automaatselt võimalus heal päeval 20 parema sekka sõita.