Saksamaalt pärit Salinero esivanemad olid takistussõitjad, aga asjatundjad nägid temas rohkem koolisõidu potentsiaali ning 2000. aastal Bonfirega olümpiavõitjaks tulnud van Grunsven panustaski talle ja teenis 2004. aastal Ateenas ja 2008. aastal Pekingis kuldmedalid.

Lisaks kuulus Salinero 2008. aastal ka Hollandi hõbemedali võitnud võistkonda. Enne erruminekut 2013. aastal käis hobune ära ka 2012. aasta Londoni olümpiamängudel, kus sai võistkonnavõistluse pronksi.

Algselt ei pidanudki ratsu hollandlannale minema. "Ta oli mõeldud Ameerika kliendile, kes teda aga ei ostnud," sõnas van Grunsven. Hollandi koondise treener ja van Grunsveni abikaasa Sjef Janssen soovitas teda proovida.

"Sjef oli temaga sõitnud ja korrutas, et peaksin teda proovima. Aga ma mõtlesin, et ta oli minu jaoks liiga suur ja nägi väga tugev välja. Mulle meeldivad tundlikud hobused nagu Bonfire ja ma arvasin, et Salinero pole minu tüüp."

Aga ratsutaja ja ratsu sõbrunesid kiirelt. "Ühest ringist piisas. Mõtlesin: okei, see on see õige. Pean selle hobuse iga hinna eest saama. See ei tulnud välimuse, vaid tunnetuse pealt. Vaadates tundus ta tugev, aga ratsutades liikusid tema tagumised jalad hämmastavalt loomulikult ja ta oli uskumatult jõuline."

Olümpiamedalite kõrval tuli Salinero viis korda ratsaspordi maailmamängude ja neli korda MK-sarja finaali võitjaks. 2006. aastal püstitas ta Den Boschis vabastiili distsipliini maailmarekordiks 87,925 protsenti.