Pariisi olümpiat silmas pidades on astutud esimesi samme, et moodustada Eestis kõigi osapoolt jaoks aktsepteeritav sportliku breiktantsu koondis. Olümpiaperspektiiv loob uusi võimalusi, aga tekitab mõistagi ka küsimusi, mis tuleb breiktantsijate kogukonnas ära lahendada.

Paljude jaoks on kindlasti üllatav, et breiktantsuga tegeleti siinmail juba nõukogude perioodi viimastel kümnenditel. Breiktantsijad jagavad järgnenu erinevateks laineteks, praeguste tegijate puhul räägitakse Eestis kolmandast või isegi juba neljandast lainest.

Kui üks kultuuri- või isegi kunstivorm on nii kaua eksisteerinud ja hakkama saanud, siis võib eeldada, et ka olümpiamängudel võistlemisse suhtuvad selle kultuuri esindajad erinevalt ja teatud reservatsioonidega.

Eestis paistab siiski, et meie breiktantsijad on ühel meelel – olümpiaväljundi tekkimine on hea asi.

Joel Juht on mitu aastakümmet olnud üks siinse tänavatantsukultuuri eestvedajaid. Rohkem kui 20 aastat tagasi pani ta aluse siiani tegutsevale JJ-Street tantsukoolile, mis tegutseb täna üle Eesti. Olgu öeldud, et ühena mitmest tantsuliigist kuulub ka breiktants tänavatantsude hulka.

"Ma võiks tõmmata paralleeli freestyle'i suusaga. Seal oli alguses ju sama case – inimesed, kes olid totaalselt selle vastu ja inimesed, kes olid poolt. Täpselt samamoodi on meil breigis. Üle maailma toimub ka vastuliikumine. Ma küll ei saa põhjusest otseselt aru. Kas sa lähed nüüd Hollywoodi lavale esinema või Pärnusse Miraaži lavale. Mõte on sama," lausus ta Vikerraadio saatele "Spordipühapäev".

"Teha tantsu ja näidata ennast kõige paremini. Tantsu kõige olulisem asi on see, et sul oleks väljund. Nüüd luuakse suurepärane väljund lisaks kõikidele battle'itele, mis on läbi aegade toimunud. See on väga oluline. Teine koht, mis on hästi oluline – tänavatantsu pole kunagi suhtutud lugupidamisega. See annab sellele alale mainekujundamise osas ka väga palju tagasi."

Sarnaselt Juhtiga nii tantsija, koreograafi kui ka tantsuõpetajana tegutsev Marek Vetik alustas breigiga 1990. aastate lõpus. 2000. aastate keskel tegid Vetik ja tema tiim tegusid ka rahvusvaheliselt, kui jõudsid kahel korral prestiižse võistluse Battle of the Year finaali.

"See on väga hea, et breik on saanud olümpiamängudele. Siin võib vaielda ja mõelda, kas ta peab seal olema või mitte. Aga fakt on, et breik sattus olümpiamängudele. See on ala puhul suur samm ja tegelikult väga ulme asi ühelt poolt, sest 40 aastaga on Brooklyni ja Bronxi geto tants saanud olümpiaalaks. See on minu meelest päris huvitav ja äge asi. Osad tõesti arvasid, et see pole üldse vajalik ja pole vaja teha sellest tippsporti. Et see on teiste põhimõtete peal üles ehitatud ala. Aga teised arvasid jällegi, et vastupidi – see ongi, kuhu asi peab minema," lausus ta.

"Ei hakka spekuleerima, kes mida arvab ja mõtleb. Miks meie Eestis tunneme huvi ja miks ma tegelen selle olümpiapoolega, ametlike breigiga, on lihtne põhjus – ma tegelen selle asjaga üle 20 aasta, olen sinna päris palju panustanud ja oleks veider, kui ma ei võtaks neid võimalusi, mida elu toob. Olümpia on üks nendest võimalustest ning populariseerimise ja suhtumise mõttes toob ka palju head juurde. Kui vanemad mõtlevad, et kuhu laps trenni panna, siis tihti käivad jalgpallis ja tulevad veel breiki. Aga siis jalgpallil on vanemate silmis rohkem tähendust, sest jalgpall on sport, tunnustatud, kõik saavad aru, mis see on ja siis breik on meelelahutuslik asi. Aga nüüd võib öelda, et breik on olümpiadistsipliin. Suhtumine on pisut erinev tavainimeste silmis ja kui inimesed näevad olümpiamänge, siis breigikultuuri ja arengu mõttes on sellest kasu."

Kui olümpia positiivse mõju osas on Juht ja Vetik ühel meelel, siis selgeks tuleb veel rääkida see, kuidas ja millistel tingimustel Eesti breiktantsijad siinsesse spordisüsteemi integreerida. Võimaliku olümpial osalemisega seoses haaras juhtohjad Eesti Tantsuspordi Liit. Eelmisel kuul korraldati koosolek, millest Eestis tegutsevad breiktantsijad osa saama kutsuti.

Selge on see, et siiani pole breiktantsijad spordisüsteemi iseloomustava kohatise bürokraatiaga kokku puutuma pidanud, sest enda tegevust reguleeriti ise. Nüüd tuleb aga kohaneda ka Rahvusvahelise Olümpiakomitee nõudmistega – nii on see vähemalt nende tantsijate puhul, kes soovivad ennast olümpiamängudel sportlikult teostada.

Eesti breiktantsijate jõudmine Pariisi olümpiamängudele saab toimuvad vaid läbi Eesti Tantsuspordi Liidu. Seda fakti kinnitas ERR-ile ka Eesti Olümpiakomitee spordidirektor Martti Raju.

Räägib Eesti Tantsuspordi Liidu asepresident Ivo Kappet: "Eesti Tantsuspordi Liit ega ka mujal maailmas olevad tantsuspordiliidud ei taha kuhugi subkultuuridesse minna reguleerima elulisi asjaolusid. Me pakume lihtsalt välja osadele tantsijatele, kes on huvitatud selle alaga spordina tegelema, väljundi. Sellega tekivad õigused pääseda tiitlivõistlustele, aga ka teatud kohustused. Me kindlasti ei ole teinud mingisugust katset mingit ühingut üle võtta või kuidagi sundkorras endaga liita. Me pakume kõigile tantsijatele ja kogukonnale võimalust erineval moel meiega liituda ja teha koostööd."

"Täpselt sama süsteem on Itaalias, kus tantsuspordiliit on võtnud enda alla kõik breikarid ja see, mis puudutab olümpiamängudele ja maailmameistrivõistlustele minekut – kõik käib läbi tantsuspordiliidu. Neil on samamoodi oma allorganisatsioon. Milline on täpne formaalsus, sõltub iga riigi siseriiklikest seadustest ja korraldustest. Aga põhimõte on üks ja sama ehk siis rahvusvaheline olümpiakomitee on võtnud tantsuspordi liidu ehk World Dancesport Federationi selleks ühinguks, keda tunnustab tantsuspordialase juhtorganisatsioonina. On teinud kohutuseks liita sinna alla kõik breiktantsijad, kes soovivad osaleda spordisüsteemis."

Osa breiktantsijatest Eesti Tantsuspordi Liiduga siiski koheselt tugevale koostööle ei kipu. Marek Vetik kuulub Eesti Breiktantsu Spordi Ühendusse, mis tema sõnul koondab rohkem kui sadat aktiivset breikarit. Ta ütleb, et Eesti Breiktantsu Spordi Ühendus vaatab kaugemasse tulevikku ja ei keskendu ainult olümpiamängude väljundile.

"Mida tegelikult on vaja, et osaleda kõigil ametlikel võistlustel, kaasa arvatud olümpiamängudel, on vaja ülemaailmse organisatsiooni ehk WDSF-i litsentsi. Praeguse seisuga on seda võimalik saada ainult tantsuspordiliidu kaudu. Tantsusport Eestis on suhteliselt võrdne võistlustantsuga. Organisatsiooni juhivad võistlustantsijad ja see on tegelikult breigist väga erinev. Ma väga loodan, et asi läheb nii kaugele, et breigis tekib ka ülemaailmne organisatsioon. Teiselt poolt ei ole midagi hullu, kui tehagi koostööd tantsuspordiorganisatsiooniga. Oluline on see, et breik ja breikarite huvid oleks kaitstud ja seda ei kasutataks ära," lausus Vetik.

"Ma saan väga hästi aru, et tantsuspordiliidu jaoks on breik oluline, kuna see on olümpiaala. Kui breik ei oleks olümpiaala, siis vaevalt neid see huvitaks. Et see perspektiiv ei kaoks, tegime eelmise aasta detsembris üle-eestilise breigiliidu. Ametlik nimetus on sel Eesti Breiktantsu Spordi Ühendus, kuigi me ei tegele ainult spordipoolega, meid väga huvitab ka kultuuriline breigi pool. Praeguse seisuga on liitunud päris mitmeid klubisid nii Ida-Virumaalt, Valgamaalt, Tartust, Pärnust, Tallinnast. Selline üle-eestiline organisatsioon, mis panebki endale eesmärgiks hoolitseda, et breikarite huvid oleks kaitstud, et breikarid saaks võistelda, saaks litsentsi, et minna Euroopa või maailmameistrivõistlustele, mis on nüüd täitsa ametlikult olemas. Ja siis valmistuda olümpiamängudeks või vaadata, kes üldse saab sinna minna. Tegutseme demokraatlikel põhimõtetel."

Joel Juht leiab, et õige viis asju ajada on teha koostööd Tantsuspordi Liiduga. Juht kuulub praegu alaliidu juhatusse ja ütleb, et tema on inimene, kes võib spordimaailma bürokraatlike nüansside kursis oleva Eesti Tantsuspordi Liidu sõnumeid breiktantsu kogukonnale edasi anda. Ta leiab, et Eesti breigikultuur vajab praegusest professionaalsemat lähenemist.

"Me ei ole ju kellegi uksi kinni löönud, vaid avatud koostööks. Eelkõige on mõte see, et täna breik on olümpiaala ja breik peab saama ka Eesti poolt esindatud. Küsimus on selles, et see suhtumine, mis on eelnevalt olnud – see tringel-trangel – käib siis võib-olla asja juurde. Uus asi ja arusaadav – ega seda pahaks ei saa panna. Ma olen ise selle sees nii kaua olnud ja ise selline olnud ka 15 aastat tagasi. Et mis mõttes teised teevad? Mis mõttes teie saate otsustada?" ütles Juht.

"Ei, meie ei otsustagi! Selleks on olemas võistlus, võistlused on reeglid, sinna tulevad välismaalt kohale oma ala professionaalid kohtunike ja süsteemiga, kes teevad selle otsuse, kes on parim. Ja parimad lähevad edasi võistlema. Meie ei hakkagi võtma seda otsustamisõigust, kes on parim. Me ei saa seda teha. Meie saame parimad inimesed kohale tuua, kes otsustavad. Kes on WDSF-i poolt kinnitatud eksperdid."

Üks küsimus, mis paratamatult tekib, on seotud rahaga. Tuleb arvestada, et olümpiaalaks saamine tähendab breiktantsule rahvusvahelise olümpiakomitee poolt ka teatud toetusi. Eesti Tantsuspordi Liidu asepresident Ivo Kappet nõustub, et teatud kasu on alaliidu jaoks olemas, aga toob teiselt poolt välja, et breiktantsijatel võiksid tekkida senisest suuremad võimalused sotsiaalseteks garantiideks.

"Eelkõige on kasu olemas selles osas, et loodetavasti järgmisest aastast suureneb mõningal määral alaliidule makstav toetus administratiivkulude osas. Iga alaliidu mure ongi see, kuidas saada võimalikult suuri toetusi meie sportlastele ja sellega kaasnevad teatud administratiivsed kulud: office ja peasekretär, kirjavahetus sportlaste nimel. Meil on see nii või naa hästi minimaalseks aetud, meie eesmärk on olnud pigem anda sportlastele kogu toetus ära. Aga mida rohkem on sportlasi, väheneb inimese kohta kulu ja meil on sellest suur rõõm," selgitas Kappet.

"Kui mõtleme tantsu terviklikult, siis olümpialiikumine tantsualal on võrreldes kogu tantsuliikumisega üle maailma ikka väga väike osa. Aga sellisel moel reguleeritud ja miks see meie arvates kasulik on – mida olen näinud võrreldes võistlustantsuga – täna need tänavatantsijad, breikarid ja hiphopparid, kes tahaksid tulla struktuurse hästiarendatud spordi alla ja viia ka ennast veidike vastavusse riigi nõudmistega, saavad teiselt poolt vastu sotsiaalseid garantiisid treeneritele, toetusi klubidele. See on olümpialiikumise eesmärk ja struktuurse spordi arendamise eesmärk. Me elame ju vabal maal, meil on võimalik teha iseseisvat asja ja siia mitte tullagi. Need ongi erinevad võimalused."

Kui vaidlused vaieldud saavad ja riigisisene süsteem paika loksub, siis kas Eesti breiktantsijatel on üldse piisav sportlik tase, et Pariisi OM-ile jõuda? Olümpiale kvalifitseerumise süsteem veel selge pole – Ivo Kappeti sõnul tuleb rahvusvahelisel tasandil kõigepealt paika panna hindamissüsteem.

Selge on see, et olümpiamängude formaat tähendab individuaalvõistlust ja turniir leiab aset duellidena. Edasi pääseb see, kes oma vastase üle tantsib. Eesti breikarite puhul on oluline välja selgitada nende rahvusvaheline konkurentsivõime. Täna tasemest liiga head ülevaadet pole.

"Praegu ei ole massiliselt nii palju inimesi, kes meil Eestis tegeleks, aga samas on neid noori, kes samamoodi põlevad või neil on selle vastu suur kirg. Eriti tooks välja paar Paldiskist pärit tüdrukut, kes on Eestis kindlasti kõige tugevamad, võitnud mitu korda Soome meistrivõistlusi," lausus Vetik. "Tase Eestis ei ole meie ümber olevatest riikidest kindlasti halvem. Mingil ajal on Eesti olnud Baltikumis ikka kõige tugevam."

Joel Juht arvab, et Eesti breiktantsijate läbimurre nõuab tõenäoliselt aega. "Meil Eestis on tegijaid. Kui räägime konkurentsist, siis konkurents on väga tugev. Siin on väga kõvasti vaja tööd teha. Ma miskipärast arvan, et mingeid tulemusi saavad hakata tooma alles uue põlvkonna breikarid. Ma ei taha väga ära sõnada, aga mulle tundub, et mõnel on see "parim enne" möödas. Siin on väga suur töö, mis ees ootab. Lootust on alati. Tants on ka mingis mõttes subjektiivne ala ja mängima hakkavad väga paljud nüansid. Tants on selline asi, mis võib hetkes kardinaalselt muutuda. Sa võid olla ühel hetkel ülikõva, aga kui jõuad võistlusele, siis jooksed kokku. Ma päris nii ei ütle, et lootust ei ole, aga väga suur töö on vaja kindlasti ära teha, et oleks konkurentsis."