Kuidas ühel külmal detsembrikuu õhtul pandi alus Liverpooli tänasele edule ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jürgen Klopp ja Liverpooli mängijad Meistrite liiga karikaga.
Jürgen Klopp ja Liverpooli mängijad Meistrite liiga karikaga. Autor/allikas: SCANPIX/Imago Images/Moritz Müller

13. detsember, 2015. Ühel jahedal pühapäeva õhtupoolikul kohtub Inglismaa jalgpalli kõrgliigas kümnendat kohta hoidev Liverpool kodusel Anfieldi staadionil 13. tabelireal paikneva West Bromwich Albioniga.

Oma ajas ja hetkes pole see mäng kuigivõrd märkimist väärt – oma rikka ajaloo najal jätkuvalt tähelepanu keskpunktis püsiv, kuid tasemelt keskpärane võõrustajameeskond versus kõrgliiga ja esiliiga vahet pendeldav külalisvõistkond. Liverpooli kapten Jordan Henderson viib küll omad juhtima, kuid väravad Craig Dawsonilt ja Jonas Olssonilt annavad eduseisu West Bromwichile. Liverpooli päästeingliks osutub kuuendal üleminutil rikošetist skooriv Divock Origi, kes päästab võõrustajad suuremast häbist. Briti meediale ei paku aga pärast mängu kõneainet mitte niivõrd selle 2:2 lõppskoor, vaid kaks kuud varem Liverpooli peatreeneriks nimetatud Jürgen Kloppi mängujärgne reaktsioon.

Endine Dortmundi Borussia juhendaja kogub kokku oma mängijad, moodustab nendega inimketi ja siirdub siis hoolealustega Liverpooli tulihingelisemaid poolehoidjaid mahutava otsatribüüni the Kop ette hilist viigiväravat tähistama. See meeskonna ja toetajate omavahelist sidet sümboliseeriv žest, mis Kloppile tuttavas Saksamaa jalgpallis on laialt levinud ja igati tavaline, tekitas paljudes hämmeldust – meedias, fännides ning pealtnäha ka mitmetes Liverpooli mängijates. Mitmed ajakirjanikud ja kommentaatorid ei jätnud kasutamata võimalust kirjeldada seda kui ilmekat näidet sellest, kuivõrd madalale kunagine Inglise vuti gigant on langenud. Ent pilgete alla sattunud Kloppi eesmärk polnud tähistada tulemust ennast, vaid ehitada uuesti üles tugevad koduseinad, mis vanasti olid olnud Liverpooli edu aluseks.

Jürgen Klopp ja Liverpooli mängijad 2015. aastal pärast 2:2 viiki West Bromwich Albioniga Autor/allikas: SCANPIX/AP

Kui Klopp 2015. aasta oktoobris seniselt peatreenerilt Brendan Rodgersilt Liverpooli juhendajana ohjad üle võttis, oli tema sõnum fännidele ühene: tuleb muutuda kõhklejatest uskujateks. Poolehoidjate rahulolematus oli selge ja negatiivne hoiak tribüünidel kandus edasi ka mängijatele väljakul. Kui Liverpool oli Anfieldil lõpuminutitel raskes seisus, oli sagedaseks vaatepildiks staadioni enneaegne tühjenemine – kes tõttas bussile, kes soovis vältida masse. Põhjendusi leiti alati, aga omade üle joone aitamine tundus teisejärguline. Kui Liverpool Kloppi teises kodumängus 82. minutil Crystal Palace'i vastu 1:2 kaotusseisu jäi, sai Kloppi sõnumist hoolimata näha juba tuttavat pilti ning sakslaste peatreener tunnistas mängujärgsel pressikonverentsil, et tundis end lõpuminutitel üksi olevat.

Liverpooli probleemid mentaliteediga nii mängijate kui fännide seas olid pikaajalised ja sügavale juurdunud, sest küllaltki levinud oli arusaam justkui oleks võit pealtnäha nõrgema vastase vastu iseenesest mõistetav. Vanemad fännid mäletasid 1970. ja 1980. aastate hiilgeaegu, mil normaalsus kujutas endast maikuus järjekordselt Inglismaa meistriks kroonitud Liverpooli ja edukaid väljasõite Euroopasse, kust korduvalt naasti piraka Euroopa meistri trofeega. Nooremad poolehoidjad kasvasid küll juba üles suurrivaal Manchester Unitedi domineerimise ajal, ent mäletasid sellegipoolest vanemate lugusid Liverpooli 18 meistritiitlist ja said osa 2005. aasta mälestusväärsest Meistrite liiga triumfist. Kuid ühiseks nimetajaks nii vanade kui noorte seas kujunes frustratsioon, mis tulenes korduvatest vajakajäämistest teel uute karikateni ja kõige enam meistritiitliteni.

Pärast 1989-1990 hooaega alguse saanud tiitlipõua lõpetamisele on Liverpool lähedal olnud korduvalt: 2001-2002 hooajal jäädi Gerard Houllier' käe all teiseks, sama kordus ka 2009. aastal Rafael Beniteze juhendamisel, kuid tõenäoliselt kõige valusamaks osutus 2014. aastal Brendan Rodgersi eestvedamisel saadud teine koht. Toonane Liverpooli meeskond, mis oli tuntud oma fantastilise rünnaku ja sama kaootilise kaitse poolest, oli neli mängu enne hooaja lõppu kindel favoriit meistritiitlile, kui äsja oldi kodupubliku ees jagu saadud peamisest konkurendist Manchester Cityst. Võidukad oldi veel ka järgmises mängus võõrsil Norwichi vastu, kuid siis laguneti täielikult – meeskonna legendaarne kapten Steven Gerrard libastus Chelsea vastu, kes lahkus kõigi üllatuseks Anfieldilt 2:0 võiduga ning seejärel mängis Liverpool järgmises kohtumises Crystal Palace'i vastu maha 3:0 eduseisu. Suure pettumusega lõppenud hooaja järel siirdus suvel Barcelonasse Liverpooli ründemängu peaarhitektiks olnud Luis Suarez.

Kuigi teine koht tagas Liverpoolile viieaastase vaheaja järel koha Meistrite liigas, piirduti seal alagrupifaasiga. Karikaid ei suutnud Rodgers võita ka Inglismaal ja liigas saadud kuues koht ei andnud ta hoolealustele enamat pääsmest Euroopa liigasse. Kloppi eelkäija aega Liverpooli juhendajana võib käsitleda kaheti – kas n-ö valelootusena, et tiitliheitlusesse sekkumine on märk helgest tulevikust või tarviliku vahelülina, mis sõltumata oma tulemustest tõi Liverpooli tagasi tänapäeva. Veel kümnendi alguses oli eelmiste omanike tekitatud võlgade tõttu küsimärgi all terve jalgpalliklubi jätkuv eksistents ning rahalised probleemid juhtkonna tasandil avaldasid mõju ka väljakul toimuvale, sest 2011. aasta hooaja algul oli Liverpool langenud tabeli viimaste sekka. Viimasel hetkel vahetas Liverpool aga omanikke ning ühed ameeriklased asendusid teistega.

Sarnaselt Tom Hicksile ja George Gillettile oli ka Liverpooli omandanud Fenway Sports Group algselt jalgpallikauge ning Inglismaa asjaajamiste asjus võhiklik, kuid selge visiooniga noore Brendan Rodgersi ametisse nimetamisega ning uuendustega klubi tagatubades õpiti kiiresti ja käigupealt. Rodgers tõi küll Liverpooli mängustiili tagasi oma juurte juurde, rõhudes kiirele ja lühikeste söötudega ründemängule, kuid löömaks sellega läbi kõige kõrgemal tasemel, puudusid küllaltki limiteeritud kogemuste pagasiga põhjaiirlasel tarvilikud teadmised ja kontaktid. See avaldus näiteks uute mängijate soetamisel, kus Rodgers sattus sageli konflikti omanike loodud üleminekute eest vastutava komiteega, mis tuvastas meeskonna mängustiiliga sobituvaid mängijad üle Euroopa. Vaid Suurbritannias töötanud Rodgers eelistas aga peaasjalikult Inglismaa kõrgliigas nähtud mängijaid, mistõttu tekkis kummaline olukord, kus n-ö iga "Rodgersi mängija" kohta soetati üks "komitee mängija" – näitena võib tuua 2015. aasta suvise üleminekuakna, kus Liverpool ostis ründavate mängijatena Inglismaal Aston Villas mänginud Christian Benteke ning Saksamaal Hoffenheimis pallinud Roberto Firmino.

Selline olukord ei saanud aga igavesti kesta, sest paratamatult eelistas Rodgers enda välja valitud mängijaid või ei osanud ta komitee poolt selekteeritud mängumehi õigesti utiliseerida. Kuigi paljud pettunud fännid nõudsid Rodgersi lahkumist juba pärast 2014-15 hooaja eriti viletsat lõppu (Liverpool võitis viimasest üheksast mängust kaks, seejuures kaotati karikasarja poolfinaal ning hooaja viimases mängus 1:6 Stoke Cityle), andis klubi juhtkond mehele veel ühe üleminekuakna. Uus hooaeg jäi aga Rodgersi jaoks Liverpooli juhendajana üürikeseks, sest pärast kaheksat mängu – millest võideti kolm – lõpetas klubi temaga lepingu.

Brendan Rodgers viis Liverpooli küll meistritiitli lävele, kuid karikaid kokkuvõttes võita ei suutnud Autor/allikas: SCANPIX/REUTERS

Rodgersilt ohjad üle võtnud Kloppi vastu tundis Liverpooli juhtkond huvi juba 2015. aasta suvel, kuid pärast seitset aastat Dortmundi Borussias soovis sakslane jalgpallist puhata. Kaua ei suutnud aga Klopp mängust eemal olla, sest kui Liverpool sama aasta oktoobris tema poole pöördus, polnud tema veenmiseks palju vaja. Hiljem on Klopp, kes kusjuures 2013. aastal lükkas tagasi Liverpooli igipõlise rivaali Manchester Unitedi pakkumise, võrrelnud Liverpooli huvi momendiga, mil ta kohtas esmakordselt enda abikaasat. Paralleel on tabav, sest meeskond mille sakslane Rodgersilt üle võttis, sobis talle oma omadustelt suurepäraselt. Lühike ja täpne söödumäng ühes ohtliku rünnakuga, mida viljeles Rodgersi Liverpool, sarnanes piisavalt palju Kloppi kiiretele vasturünnakutele rõhuvale stiilile, mistõttu oli sakslase saabumisel vundament juba teatud määral laotud.

Mitmed Rodgersi ostetud mängijad, nagu Adam Lallana, James Milner ja Joe Allen paistsid silma oma tohutu töövõime poolest, tänu millele olid nad Kloppi algaastate meeskonnas otsekui rusikas silmaauku. On ka sakslane ise öelnud, et kui ta polnuks toonase meeskonna sisu kvaliteeti uskunud, poleks ta töökohta vastu võtnud. Rõhudes ülimale professionaalsusele ning nõudes kõikidelt oma hoolealustelt absoluutse maksimumi andmist igas mängus, vedas Klopp küll Liverpooli oma esimesel hooajal kahte karikafinaali – liigakarikasarja ja Euroopa liiga – kuid mõlemas tuli vastase paremust tunnistada. Kuigi meeskonnal oli potentsiaali, polnud see veel siiski Kloppi nägu ning üliolulise hooajaeelse ettevalmistuse puudumine tähendas seda, et intensiivse mängustiili äkiline rakendamine väsitas õhukese meeskonna hooaja lõpuks täielikult.

Kloppi uuendusi käsitledes tuleb mõista tema mängustiili, mis rõhub vastase meeskondlikule survestamisele. Palli kaotades tuleb see kiiresti tagasi võita, pannes vastasmängijad suure pressi alla, sundides nad seeläbi eksima. Säärast pressi pole aga võimalik teha individuaalselt ega niisama vastasele tormi joostes – vähemalt mitte kuigi kaua, sest tegemist on äärmiselt energiakuluka tegevusega ning ennast kiiresti ära väsitades on vastasel oluliselt lihtsam suurest survestamisest tekkinud vaba ruum enda huvides ära kasutada. Nõnda survestab Kloppi meeskond vastast läbimõeldult, meeskondlikult ja kindlates väljaku tsoonides, et vähendada intensiivsest mängustiilist tulenevaid riske. Lühidalt öeldes tuleb Kloppi süsteemis mängimiseks olla füüsiliselt väga heas vormis, mentaalselt tugev, kiire taibuga ning eelkõige meeskonnamängija.

Luis Suareze, Raheem Sterlingu ja Steven Gerrardi järjepanu klubist lahkumiste järel tõusis Liverpooli peamiseks staariks brasiillane Philippe Coutinho, kelle iluväravad ja üliohtlikud karistuslöögid tõid Liverpooli nii mõnestki täbarast olukorrast välja. Osava ründava poolkaitsja kvaliteedis ei kahelnud keegi, kuid tegu polnud n-ö Kloppi mängijaga ja kui brasiillane teda jahtiva Barcelona poole vaatama hakkas, ei kõhelnud Klopp teda 142 miljoni naela eest maha müüa. Coutinho oli 2017. aasta suvise üleminekuakna lõpus teeselnud seljavalu, et sundida oma tööandjaid teda Hispaania meisterklubile müüma, jättes vahele mitu kohtumist, kuid esindas samal ajal Brasiilia koondist. Liverpooli juhtkond ei soovinud aga mängijat niivõrd hilja müüa, sest asenduse leidmine olnuks keeruline. Coutinho lahkus lõpuks viis kuud hiljem, 2018. aasta jaanuaris ning tagantjärele saab öelda, et tegu oli klubi ajaloo ühe parima tehinguga.

Klopp on öelnud, et ei soovi enda meeskonda mängijad, kes seal olla ei taha – olgu nad nii head kui tahes, nende suhtumine mõjutab võistkonna sisekliimat ja mängu üleüldiselt. Nii oli ka Coutinhoga, kes eriti oma viimastel kuudel kippus olema liiga isekas, keskendudes keerulistele kauglöökidele ning mitte panustades piisavalt kaitsetöösse. Saadud raha läks aga juba Kloppi süsteemi mängijatesse ning nii toodi jaanuaris klubisse 75 miljoni naela eest keskkaitsja Virgil van Dijk, kes on nüüdseks paljude hinnangul maailma parim kaitsemängija. Van Dijk on tehniliselt osav, kiire, tugev, hea mängulugemisega ja platsil tõeline liider, sobides nõnda ideaalselt juhendama Liverpooli kaitseliini, mis pärast hollandlase liitumist lubas aastase perioodi jooksul endale lüüa mängus keskmiselt 0,5 väravat, võrreldes varasema 1,2-ga. Paranenud esitused kaitses viisid arusaadavalt ka paremate tulemusteni ning tänu sellele jõudis Liverpool kõigi üllatuseks 2018. aastal Meistrite liiga finaali, kuhu viimati oldi murtud 2007. aastal. Selle finaali Kloppi Liverpool küll kaotas, kuid rahaline tulu võimaldas klubil jätkata järkjärgulist meeskonna ehitamist.

2018. aastal kaotas Kloppi Liverpool Meistrite liiga finaalis Madridi Realile Autor/allikas: SCANPIX/Imago Sport

Kloppi Liverpool poleks seal, kus nad on täna, ilma tohutu arenguta juhtkonna tasandil. Klubi omanik John W. Henry tõdes pärast kaotatud Meistrite liiga finaali Kiievis, et meeskond oli oma arengus "graafikust ees", illustreerides süstemaatilist lähenemist, mida mõned aastad varem oli Liverpooliga keeruline seostada. Kümnendi algul oli Liverpool tuntud keskpäraste mängijate ostmisel ülemaksmise poolest, tuues suure raha eest klubisse näiteks Andy Carrolli (35 miljonit naela) ja Stewart Downingu (20 miljonit naela), kes läbi ei löönud ja müüdi mõned hooajad hiljem kasumit teenimata maha. Tänaseks on olukord risti vastupidine, sest Rodgersi ametisoleku ajal olnud konflikti peatreeneri ja skautide vahel enam ei eksisteeri ja spordidirektoriks ülendatud Michael Edwardsi abil suudab klubi suure raha eest maha müüa ka kõik need mängijad, kes turutingimustes palju väärt ei ole – näiteks noormängijad Dominic Solanke, Ryan Kent, Jordon Ibe ja Kevin Stewart, kellest põhimehi ei saanud, müüdi kogusummaga 48 miljonit naela. Võrdlusena võib välja tuua, et Liverpooli praegune esikinnas Alisson Becker läks maksma 56,25 miljonit naela ja vasakkaitsja Andy Robertson kaheksa miljonit naela.

Viie aasta jooksul mil Klopp on ametis olnud, on Liverpooli omanikud ise mängijatesse investeerinud 74,5 miljonit naela (401,9 miljoni eest oste, 327,4 miljoni eest müüke), mis kahvatub teiste Inglismaa suurklubide kõrval. Pep Guardiola Manchester City on alates 2016. aastast ise investeerinud mängijatesse 527,9 miljonit naela, nende linnarivaal Manchester United 432,3 miljonit. Liverpooli sellised numbrid eeldavad muidugi ka head skautide tööd, sest mängijate ostmisel pole tihti tarvis olnud teha n-ö vigade parandust, sest esimene valik ebaõnnestus. Kloppi käe all on seni olnud üks suur põruja, kelleks oli sakslasest väravavaht Loris Karius, kelle eksimused maksid Liverpoolile valusalt kätte tolles samas 2018. aasta Meistrite liiga finaalis Madridi Reali vastu. Suure raha ees toodud asendus, Alisson Becker, näis aga olevat viimaseks Kloppi Liverpooli viimaseks pusletükiks, sest juba järgmisel hooajal oli meeskond nii Inglismaal kui Euroopas pidurdamatus hoos.

Eelmisel hooajal kaotas Liverpool Inglismaa kõrgliigas ühe mängu, jäädes võõrsil alla meistriks tulnud Manchester Cityle. Hooaja peale koguti klubi rekordilised 97 punkti, millega jäädi teiseks. Meeskond, mis nüüdseks koosnes ainuüksi Kloppi joonisesse sobituvatest mängijatest, lubas endale 38 mänguga lüüa vaid 22 väravat – klubi parim näitaja pärast 1978-79 hooaega, mil pall lasti enda võrku 16 korral. Kodusel Anfieldil kaotas Liverpool kõrgliigas viimati 2017. aasta aprillis, peegeldades mitte ainult Kloppi meeskonna tänast tippklassi, vaid ka võitjamentaliteedi teket nii mängijates kui ka fännides.

Liverpooli mängijad fännidega 2019. aasta Meistrite liiga võitu tähistamas Autor/allikas: SCANPIX/AFP

Eelmisel hooajal seisis Klopp oma mängijatega taaskord Anfieldi väljakul inimketis. Seekord ei oldud viigistatud West Bromwichi vastu, vaid hakkama oli saadud näiliselt võimatu ülesandega – tulla Meistrite liiga poolfinaalis Barcelona vastu välja 0:3 kaotusseisust. Liverpool võitis 4:0 ja vähem kui kuu aega hiljem tähistati juba tuttaval viisil oma tulihingeliste fännidega Madridis, kus võideti klubi ajaloo kuues Meistrite liiga tiitel – Kloppi esimene karikas Inglismaa klubi juhendades. Kirjutamise hetkel on Liverpoolil Inglismaa kõrgliigas lähima jälitaja ees 25-punktiline edu ning esimesest meistritiitlist pärast 1990. aastat lahutab meeskonda kõigest kaks võitu. Kuigi maailma tabanud pandeemia tõttu on õhus ka õhkõrn võimalus hooaeg enneaegselt lõppenuks kuulutada, on selge, et varem või hiljem tähistab Liverpooli taas tippu viinud Klopp poolehoidjatega ka ajaloolist liigavõitu.

Toimetaja: Kristo Tamm

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: