Jalgpalli EM-i lugude sari: mudaliigast Šotimaa kapteniks

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Andrew Robertson

Kuuel jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile eelneval nädalal kirjutab ERR-i spordiportaal pikemalt ühest EM-il mängivast persoonist. Sel korral vaatleme enam kui 20-aastase vaheaja järel EM-il pallivat Šotimaad ja nende kaptenit Andrew Robertsoni.

Anglofiilina on mind alati paelunud Suurbritannia ajalugu ja kultuur. Ühtpidi on tegemist osaga Euroopast, mis vaid mõne lennutunni kaugusel Tallinnast, ent teisalt on seal saarel asju alati aetud omamoodi, sooviga ülejäänud kontinendist erineda. Ometigi ei saa Suurbritanniale läheneda nii, nagu briti poissmehed kümmekond aastat tagasi Baltikumile – justkui oleks tegemist ühtse ebamäärase ja võõra kohaga teisel pool Euroopat. Rännates saareriigi põhjaossa, kus mäenukkide vahele on pikitud sügavad järved ning kohalike kõnepruuk paneb sind kahtlema enese inglise keele oskuses, leiab omalaadse kultuurilooga šotlased.

Küllap on Eestis üksjagu vana kooli vutisõpru, kellele Šotimaa on südamelähedane jalgpalliriik. Oli Eesti ju 1996. aastal osaline kuulsas kummitusmängus, mis tõi MM-valiksarjas Kadrioru staadionile vaid ühe meeskonna ja selle fännid – there's only one team in Tallinn (Tallinnas on vaid üks meeskond), skandeerisid šotlaste Tartan Army liikmed toona. Farss Tallinnas päädis lõppkokkuvõttes uue mänguga neutraalsel pinnal, kui Monacos mängiti väravateta viiki. Neli silma, mis Šotimaa toona Eesti vastu kahe mänguga korjas, aitasid šotlastel kahe punktiga edestada Rootsit ja kindlustada edasipääsu MM-ile. 23 aastat tagasi peetud finaalturniir oli Šotimaa viimane enne tänavust EM-i.

Nende kahe kümnendiga on palju muutunud – Šotimaa sai taas oma parlamendi, korraldati läbikukkunud iseseisvusreferendum ning šotlased viidi vastu tahtmist Euroopa Liidust välja. Mõned asjad jäid aga samaks, nagu Šotimaa jalgpallikoondise pidev lati alt läbi jooksmine. Irvhambad Inglismaal tögavad, et nüüdki peavad šotlased oma EM-mängud Londonis ja Glasgows, et oleks hea lähedal pärast alagrupifaasiga piirdumist koju minna.

Kaader kultusfilmist "Mike Bassett – England Manager" kus "vanad sõbrad" inglased, šotlased ja iirlased lennujaamas kohtuvad.

Tõsi ta on, et Inglismaa, Horvaatia ja Tšehhiga ühte alagruppi kuuluva Šotimaa šansid edasipääsuks on ahtad. Kui poolakate lootused on superhoos oleval Robert Lewandowskil või Soomel nad finaalturniirile kõmmutanud Teemu Pukkil, siis šotlaste viimaseks maailmatasemel ründajaks võib pidada 1970. ja 1980. aastatel tegutsenud Liverpooli legendi Kenny Dalglishi. Ent omamoodi on Liverpoolis ja koondises legendi staatusesse tõusmas uus Glasgow päritolu mängumees – Šotimaa äärekaitsjast kapten Andrew (Andy) Robertson.

Jalgpallis saavad paratamatult rohkem tähelepanu mängijaid, kes löövad väravaid. Ka tänapäevaseid niinimetatud tuhkatriinulugusid meenutades tuleb vutisõbral tõenäoliselt esimesena silme ette näiteks Leicesteri ründaja Jamie Vardy võimas tähelend mudaliigadest Inglismaa meistriks, ent ka 27-aastase Robertsoni karjäär on kujunenud omalaadseid ja tähelepanuväärseid keerdkäike pidi.

Fännidele ja kolleegidele Robbona tuntud äärekaitsja kasvas üles tüüpilises Glasgow töölisklassi magalarajoonis ja ehkki noor Celticu fänn armastas majaesisel muruplatsil palli taga ajada, näis karjäär profijalgpallurina toona helesinise unistusena – lapsena saadud seljavigastuse tõttu oli Robertson sunnitud kandma vöökohast kaelani ulatuvat metallist tuge, mis seadis sportimisele omad piirid. Kuid Glasgow tänavail endale nime teinud Robbo pole allaandja tüüp, on tema endised ja praegused meeskonnakaaslased tõdenud. Tema visadus ja suisa jäärapäisus teevadki temast selle mängija, kes ta on täna.

Kodulinna suurklubi Celticu fännina oli noorele Robbole suur tagasilöök meeskonna U-15 võistkonnast väljaarvamine põhjusel, et teda peeti liiga väikseks. Tagantjärele võib seda aga näha ka mõningase õnnistusena, sest jällegi oli noor äärekaitsja sunnitud enda väärtust tõestama. Robertson siirdus Šotimaa neljandas divisjonis palliva Queen's Parki ridadesse, kus oli õige lähedal mängijakarjääri lõpetamisele ja ülikooliõpingutega alustamisele, enne kui ta 2012. aasta hooaja algul esindusmeeskonda kaasati.

Tänaseks jalgpalliringkondades legendaarseks saanud Robertsoni säuts tema Queen's Parki päevilt. Autor/allikas: Andrew Robertson/Twitter

Kuigi palganumber oli niru, teenis 18-aastane Robertson nüüd profileiba. Oma esimesel täishooajal sai ta kirja 40 mängu, mis ei jäänud tähelepanuta Šotimaa jalgpallipüramiidi kõrgeimal astmel. Juba järgmiseks hooajaks teenis Robertson lepingu Šoti meistriliigas mängiva Dundee Unitedi ridades, kuhu äsja neljanda divisjoni mudaväljakutel palli taga ajanud äärekaitsja osteti esimeseks valikuks. Muuseas, paralleelselt Robertsoniga mängis toona Šotimaa kõrgliigas Glasgow Celticu ridades teinegi tänane Liverpooli mängumees – maailma üheks parimaks keskkaitsjaks tituleeritud hollandlane Virgil van Dijk.

Praegused meeskonnakaaslased Andrew Robertson ja Virgil van Dijk kerkisid mõlemad Inglise klubide huviorbiiti Šotimaal. Autor/allikas: Andrew Robertson/Twitter

Ootuspäraselt ei jäänud Robertson ka Dundeesse kuigi kauaks, sest Šotimaa paremad pojad korjavad üsna kiiresti üles jõukamad Inglismaa klubid. 2014. aastal nimetati 20-aastane Robertson Šotimaa hooaja parimaks noormängijaks ja juba sama aasta suvel liitus vasakkaitsja toona Inglismaa kõrgliigas mänginud Hull Cityga. Tuntud jojo klubi Hulliga kukkus Robertson kahel korral esiliigasse ent teistkordselt astme võrra madalamale langedes oli vasakkaitsjat äärejoone taga ootamas juba hulk kosilasi. Üheks neist oli Jürgen Kloppi juhendatav Liverpool.

Kui Andy Robertson 2017. aasta suvel kaheksa miljoni naela eest Liverpooli siirdus, olid ootused talle madalad. Kõigi silmad olid toona suure raha eest klubisse toodud Mohamed Salah'l ja Alex Oxlade-Chamberlainil ning Robertson näis justkui turvaline kõrgliiga kogemusega varuvariant. Ent siinkohal tasub silmas pidada, et Jürgen Kloppi ostud on harva – kui üldse – ilma selge plaanita – meenutagem kasvõi Ragnar Klavani aega Inglismaal. Sakslane nägi Hulli mängumehes lihvimata teemanti, kellest võiks saada ideaalne lahendus Liverpooli pikaajalistele probleemidele vasakkaitses. Sisuliselt oli Robbo näol tol hetkel tegemist talendikama versiooniga mängija-Kloppist – tohutu töötahe, muljetavaldav vastupidavus ning ikka see sama jäärapäisus.

Andrew Robertsoni kuulus pressing Pep Guardiola juhendatava Manchester City vastu 2018. aastal.

Piisas vaid Robertsoni debüütmängust selleks, et Liverpooli fännid hakkaksid ühismeedias nõudma šotlasele garanteeritud kohta algkoosseisus – niivõrd energiliselt ja ennastsalgavalt oli meeskonna uusim liige mänginud. Statistikud ja ebausu praktiseerijad kaevasid ajaloo annaalidest välja tuntud infokillu – Liverpool pole võitnud Inglismaa meistritiitlit ilma, et meeskonna ridadesse kuuluks mõni šotlane. Nüüd oli ta taas olemas.

Vaid aasta pärast Liverpooliga liitumist sai Robertsonist Šotimaa kapten. Jürgen Klopp oli pannud kokku liidritest koosneva meeskonna, kus igal mutril oli mängida oma roll. Võimalus meeskonnakaaslasi väljakul totaalselt usaldada, lubas nii mõnelgi mängijal teha oma arengus järgmise sammu, seal hulgas Robertsonil. Tänapäevase äärekaitsja ülesanne pole pelgalt grahamlikult liini järgida, vaid ka aktiivselt rünnakutel osaleda ning selles osakonnas on šotlaste kapten teinud märkimisväärse arenguhüppe – kui oma esimesel Liverpooli hooajal andis ta viis väravasöötu, siis järgmisel juba 11 ja ülejärgmisel 12. Ning edu polnud enam individuaalne – 2019. aastal sai Robertsonist 23-aastase vaheaja järel esimene väljakul viibinud šotlasest Meistrite liiga võitja ning aasta hiljem – nõnda, nagu ajalugu oli lubanud – tulid Robertson ja Liverpool Inglismaa meistriks.

Nüüd, pärast klubijalgpalli tähtsaimate karikate võitmist, on see sama Celticu jaoks liiga väike olnud Glasgow poiss viimas oma rahvuskoondist nende esimesele EM-ile pärast 1996. aastat – 43-kordne Šotimaa internatsionaal Robertson oli aasta ja kolme kuu vanune, kui tema rahvuskaaslased viimati Euroopa meistrivõistlustel mängisid. Olukord on mõistagi kõike muud kui lilleline, sest edasipääs tuli õige visalt: alagrupis saadi viis kaotust ning play-off'ides vajati nii Iisraeli kui Serbia seljatamiseks penalteid. Kuid erinevalt oma lõunanaabritest, kes kroonivad Inglismaa meistriks juba enne avavile, ei oota Šotimaa fännid oma meeskonnalt imet. Küünilisus ja eneseiroonia on osa šotlaseks olemisest – peaasi, et saaks ühes "kaaskannatajatega" nautida Glasgow kõrvetavat 15-kraadist suvesoojust.

EM-finaalturniiril kohtub Šotimaa 14. juunil Glasgows Tšehhiga, 18. juunil Londonis Inglismaaga ning 22. juunil taas Glasgows Horvaatiaga.

Lisaks kapten Andrew Robertsonile kuuluvad Šotimaa tähtsamate mängijate hulka veel Arsenali kaitsja Kieran Tierney, Manchester United poolkaitsja Scott McTominay, Aston Villa poolkaitsja John McGinn ning Newcastle Unitedi ründaja Ryan Fraser.

Toimetaja: Kristo Tamm

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: