Pimedate jalgpall võib anda paraspordi võistkonnaalade harrastamisele suure impulsi ({{commentsTotal}})

Eelmisel aastal Vabaduse väljakul toimunud pimedate jalgpalli näidismatš
Eelmisel aastal Vabaduse väljakul toimunud pimedate jalgpalli näidismatš Autor/allikas: Brit Maria Tael

15. oktoobril toimub Eesti Jalgpalli Liidu eestvedamisel Eestis esimest korda pimedate jalgpalli näidismäng. Jalgpalliliidul on ürituse korraldamisel palju koostööpartnereid, sealhulgas FCI Levadia, Eesti Paralümpiakomitee ja Eesti Pimedate Spordiliit.

Pimedate jalgpalli mängitakse saalis. Mõlemast võistkonnast on väljakul viis pallurit, kusjuures väravavaht on nägija. Kõikidel ülejäänud mängijatel on aga ees ka silmaklapid. Palli sisse on paigaldatud kõristid. Nii on võimalik mänguvahendi asukohta kindlaks teha.

Eesti Jalgpalli Liidu rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allas räägib, kui palju on pimejalgpalliga siinmail üldse tegeletud. "Oleme ikka täiesti esimesi samme tegemas," lausus ta Vikerraadio saatele Spordipühapäev."

"Eelmisel aastal tegime Pimedate Liidu kaudu üleskutse et võiks tekitada Eestis vaegnägijatest või pimedatest ühe grupi. Kahjuks ei saanud me seda gruppi kokku. Seepärast teeme järgmise sammu."

"Korraldame kõigepealt näidismatši, kus kasutame kuulsaid inimesi ehk 15. oktoobril, kui see mäng Heleni koolis toimub, siis kutsume väga palju erinevatest valdkondadest inimesi, ka vaegnägijaid," lausus Allas.

"Anname neile proovida, julgustame neid mängima ja läbi omategevuse tahame tegelikult julgustada ka oma klubisid, neid koolitada, et see oleks hiljem ka maakondades ja suuremates linnades."

"Tegevust alustades ei aja me väljakult kedagi ära, aga pigem ootame vaegnägijaid ja pimedaid. Aga kindlasti ei aja ära ka mõningaid huvilisi, kes tahavad ka seda mängu proovida. Miks mitte? Jalgpalliliidus on komplekt olemas. Huvi korral saame seda ka välja anda huvilistele, kes tahavad seda proovida."

Toreda ürituse taustal on mõistlik pimedate ja vaegnägijate spordiliikumisest veidi laiemalt kõneleda. Kuhu on selles valdkonnas Eestis tänaseks välja jõutud?

"Pimedate ja vaegnägijate liikumisharrastus on küllalt hästi koordineeritud koolide tasandil, kuna vaegnägijad ja pimedad lapsed õpivad spetsiaalselt vaegnägijatele mõeldud koolides," ütles Eesti Paraolümpiakomitee liikumisharrastuse juht Kaia Kollo

"Seal on nende tegevus küllalt hästi kontrollitud ja organiseeritud. Me teame, kes seal õpivad. Saame neile suunata erinevaid liikumisharrastusi ja sealt tuleks kasvulava ka tulevaste täiskasvanud sportlaste näol."

Mis saab pärast kooli?

"Küll aga on Paraolümpiakomiteel täna mure, mis õpilastest pärast saab. Ma arvan, et see on tänapäeva spordis üldse levinud probleem. Aga nägemispuudega inimeste puhul on see, kui lõpetab kooli, mis siis edasi saab," jätkas Kollo.

"Kui on soov mingit spordiala harrastada, siis täna Eestis võimekus vastu võtta nägemispuudega inimest - võib-olla kardetakse, meie ühiskond ei ole selleks veel nii hästi valmis. Kui tuleb vaegnägija, siis ta tahab ka teha kergejõustikku, ujumist, pallimänge. Meie treenerid ja õpetajad natuke kardavad. Meie ühiskond ei ole nii hästi koolitatud, et nad saaksid nad vastu võtta."

Pimedate ja vaegnägijate spordiliikumise spetsiifilisemal arendamisel omab tähtsat rolli Eesti Pimedate Spordiliit. "Me oleme keskendunud peamiselt individuaalsetele aladele: kergejõustik, ujumine, pimelauatennis ja ka karate. Ajalooliselt on olnud ka suusatamine ja mõned kõrvalalad, aga see on põhiline," lausus Eesti Pimedate Spordiliidu juhatuse esimees Kristo Ringas.

"See [võistkonnaala - toim.] on midagi uut ja see on katsetamise järgus. Anda võimalus pimedatele, vaegnägijatele võimalus mängida jalgpalli. Mujal riikides on see väga populaarne mäng. Paraolümpiamängude ala."

Miks on võistkonnaaladega raskem? "Kindlasti on üks faktor raha, aga veel olulisem see, et ühte treeningrühma kaasata suurem arv kui viis vaegnägijat sportlast, kes on ka füüsilistel eeldustega - ta kipub jääma Tallinna ja Tartu piiridesse."

Kas individuaalaladel on eestlased konkurentsis? "See sõltub. Näiteks karateka on tulnud kahel MM-il kolme hulka. Ujumises on meil tublid tegijad. Kergejõustikus Euroopa noorte pronks sellest suvest. Lauatennisest noorte Euroopa meistrivõistluste hõbe sellest suvest. Töö käib ja kindlasti on arenguruumi kõvasti. Aga ütleks, et keskmine tase."

Kuidas on lood juhendamise ja kompetentsiga? "Sellega on probleem. Sõltub spordialast, aga kindlasti on kohti ja valdkondi, kus tuleb spetsiifiliselt läheneda. Tuleb teada taustu, diagnoose ja reguleerida selle järgi koormusi. Mitte asjadega üle pingutada. Kehalise kasvatuse õpetajate ja treeneride ettevalmistus kõrgkoolide tasemel puuetega inimeste spordi osas on hetkel puudulik."

Kui hea meelega tulevad pimedad spordi juurde? "Entusiast meelitab neid. Eks see on nii nagu tervetel lastelgi. Spordiliikumise juurde peab keegi suunama ja teed näitama. Kui nad juba tee on leidnud, siis läheb juba libedamalt. Aga sinna jõudmine ei ole teps mitte kerge."

Saavutussportlasi on Eesti pimedate seas alla kümne. "Tervisespordi number on 50-60 vahepeal. Kuna nägemispuude liik on Eestis üleüldse puudeliigina kõige väiksemaarvuline, siis siin hiljaaegu just vaatasime numbritele otsa ja selgus, et nägemispuudega noorte kaasatus sporditegemisse on teistest puudeliikidest võrrelduna kõige kõrgem."

Mida oleks vaja tulevikus? "Majanduslik pool on kindlasti faktor, aga peamine on ikkagi inimressurss," jätkas Ringas. "Treenerid, kes on valmis tööd tegema, võtma kaasa või moodustama lausa eraldi treeningrühmi puuetega inimestele. Treenerite ja kehalise kasvatuse õpetajate kompetentsi tõstmine ei teeks paha."

Jalgpall võib anda suure tõuke

Paraolümpiakomitee liikumisharrastuse juht Kaia Kollo toob samuti mitmel puhul välja, et oluline on juurde koolitada kvalifitseeritud abipersonali. 15. oktoobril toimuv pimedate jalgpalli näidismäng võiks anda võistkonnaalade harrastamisele suure impulsi.

"Ma olen ülimalt õnnelik, et Eesti Jalgpalli Liit on võtnud selle üheks sihiks ja nad ajavad seda joont järjekindlalt. Üks tiimiala paraspordis ehk pimedate jalgpall oleks täiesti supertulemus. Saaksime kokku toreda seltskonna ja harrastada pimedate jalgpalli. See oleks hästi-hästi kihvt," ütles Kollo.

"Valmisolekut on täna veel. Judo on täitsa valmis võtma ka vaegnägijaid ja pimedaid. Väga suur osa sõltub entusiasmist, koolitaja, treeneri või õpetaja isiklikust soovist seda asja ajada, teha ja propageerida. Olen ääretult tänulik spordialalliitudele, kes on võtnud enda osaks ka puudega inimeste sportimise."

Toimetaja: Siim Boikov



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: