Arvustus | Uisuteradel kogu maailma vastu
Eesti kinodesse jõudnud uisudraama "Mina, Tonya" toob vaatajateni Tonya Hardingu ja Nancy Kerrigani ümbritsenud meediatsirkuse taustaloo.
Kolmekordne axel on tehniliselt nii keeruline hüpe, et pärast Tonya Hardingut on selle sooritanud vaid kaks ameeriklannat - Kimmie Meissner ja Mirai Nagasu. Nancy Kerrigan kolmekordse axeliga hakkama ei saanud ja "Mina, Tonya" on selle üle vargsi kahjurõõmus. Jah, see on film Tonya Hardingust, aga tahes-tahtmata ei oleks Tonya Hardingu lugu niivõrd tuntud ilma Nancy Kerriganita, ka siis, kui Kerrigan pääseb ekraanile vaid ahastusest karjudes oma põlvest kinni hoides.
Ühendriikide meedial ei olnud 1990. aastate alguses Hardingu ja Kerrigani narratiivi sobitamisega erilisi raskuseid, olgugi, et mõlemad olid töölisklassi taustaga. Üks neist oli Vera Wangi kleitides uisutav jääprintsess, kes armastas üle kõige oma lähedasi, teine aga white trash, liiga jämedate reitega, liiga düsfunktsionaalsest perekonnast, liiga mässuline, et USA-d rahvusvahelistel võistlustel esindada: "kui te leiaksite mulle kostüümi ostmiseks 5000 dollarit, ei peaks ma seda ise õmblema," teatab Margot Robbie kehastatud maruvihane Harding ühe võistluse järel kohtunikele.
On arusaadav, miks "Mina, Tonya" kolmekordsel axelil nii põhjalikult - ja haaravalt - peatub. Hardingul nappis Kerrigani loomulikku graatsilisust, tema hüpped olid plahvatuslikud ja jõulised, mitte tütarlapselikult nõtked. Harding oli enda silmis sportlane, mitte missivõistlusel osaleja ning pärast tema esimest kolmekordset axelit 1991. aastal olid ka kohtunikud sunnitud temasse nõnda suhtuma. See oli tema hetk. Kasvõi viivuks, kuni pendel jälle teisele poole kõikuma hakkas.
Režissöör Craig Gillespie ja stsenarist Steven Rogers on energilisele "Mina, Tonyale" andnud musta huumoriga vürtsitatud alatooni, pikitud hetkedega, mil elu esimeses pooles ohtra vaimse ja füüsilise vägivalla käes kannatanud Harding neljanda seina maha lammutab. Julge lahendus tasub ennast ära, sest Hardingu elu oligi kurikuulsale "intsidendile" eelnenud ning vahetult järgnenud ajal täidetud absurdsete tegelastega - diktaatorlik ja nuge loopiv ema (suurepärane Allison Janney), end vaikse tohmanina esitlev, kuid hiljem oma tõelist palet demonstreeriv abikaasa (Sebastian Stan) ning end rahvusvaheliseks terrorismieksperdiks pidav ihukaitsja või-midagi-selletaolist (halenaljakas Shawn Eckhart).
Vägivallastseenid mõjuvad eriliselt lõikavalt just seetõttu, et must huumor teeb neist Hardingu loo keskse osa. "Nancyt lüüakse ühe korra ja kogu maailm teeb püksid täis, minuga juhtus seda pidevalt," räägib Harding "intsidendile" vihjates otse kaamerasse. Aga mitte kaastunnet otsides, sest see pole temalik - pigem tahab ta jagada oma versiooni sellest, miks läks nii nagu läks, ärgitada koos temaga vihased olema, kuni hetkeni, mil ta kogutud viha tagasi paiskab. Tonya Hardingu lugu võib olla tüdrukust, kes otsis pidevalt teiste heakskiitu ning ei leidnud seda kunagi, klassivõitlusest ja koduvägivallast, aga ka 1990. aastate keskel muutunud massimeedia mõjust ja ameeriklaste skandaalilembusest.
Hardingu-Kerrigani meediaspektaakel 1994. aasta alguses oli justkui eeltõuge pool aastat hiljem Ühendriikide meediamaastikku raputanud võimsale maavärinale, endise ameerika jalgpalli staari O. J. Simpsoni põgenemiskatsele, mis naelutas telerite ette 95 miljonit ameeriklast. "Ma arvasin, et kuulus olemine on lõbus," mõtiskleb Harding. "Ma olin armastatud - minutiks. Siis olin ma vihatud, justkui oleks ma taas vägivalla ohvriks langenud, ainult seekord olite süüdlasteks teie. Teie kõik."
Enam kui kaks kümnendit hiljem on karistused kantud, "Mina, Tonya" ei võtagi vaevaks kellegi süüdiolekut või süütust tõestada ning teeb libadokumentaali žanri ära kasutades praegusele ajastule kohaselt selgeks, et niiehknaa on tõde igaühe enda otsustada. Uskuge mind või mitte, aga ärge haletsege, paistab Tonya Harding mõtlevat, enne, kui sigareti suust viskab, selle uisuteraga kustutab ning seejärel jääle astub.