Mittevõistlemine Baltat ei häiri: tähtsam on see, mis sa oled trennis
Eesti kaugushüppaja Ksenija Balta läheb Londoni maailmameistrivõistlustele üksnes treeningute pealt, sest probleem põlvekõõlustega pole teda sel suvehooajal starti lubanud. MM-ile pääseb ta tänu talvel saavutatud tulemusele, kui Belgradi sise EM-il tuli viies koht 6.79-ga.
Tegelikult tahaks ju rohkem rääkida sportlikest tulemustest, aga paraku tuleb ka seda intervjuud alustada tervisest. Kuidas praegu tervisega lood on, kui MM-ini on jäänud nädal ja sinu võistluseni 12 päeva?
Praegu on kõik hästi. See, mis Eesti meistrivõistlustel juhtus, on mööduv asi. Tegelikult on asjad täitsa head.
Räägi natuke lähemalt vigastusest, mis on terve suve võistlustest eemale hoidnud.
No ma võin öelda sellest vigastusest nii palju, et iseenesest midagi tõsist ei ole. Pigem oli probleem põlve juures olevate kõõlustega, mis liigsest pingest hakkasid luud hõõruma. Tekkis põletik ja kerge vedelik liigesesse. Aga iseenesest liigesesisene... need asjad on kõik korras! Selles suhtes on ikkagi väga positiivne ja kõvasti lihtsam on tulla ja hakata uuesti hüppama, kui tead, et liigese sees on kõik korras.
Kahetsusväärselt pikas vigastuste reas, mis on sind sportlasteel saatnud... kas see oli midagi uut või varem kogetu?
Sellisel kujul midagi uut. Ma ei arvanud, et üks kõõlus võiks tekitada sedasorti põletiku ja alguses oli väike teadmatus, mis see täpselt olla võib. Doktori ja füsioterapeudiga oli alguses natuke nuputamist. Sinna see aeg läks ja kindlasti vajab iga asi aega, et paraneda. Nagu ajalugu on näidanud, võtab mul kõõlustega asi kauem aega kui mõni lihasvigastus.
Kui pikk on see periood olnud, kus oled saanud korralikult trenni teha ja ei ole miski väga seganud?
Ma lugesin niimoodi, et kui hakkan uuesti jooksma viis nädalat enne MM-i, siis ma jõuan vormi! Sisuliselt olen saanud korralikult trenni teha kuskil kolm ja pool kuni neli nädalat.
Eesti meistrivõistlustel olid valmis jooksma 100 meetrit, aga mitte veel kaugust hüppama. Kas see oli lihtsalt otsus mitte riskida või oli selle otsuse taga pigem midagi muud?
Ma ei olnud päris kaugushüppeks valmis. Me ei olnud piisavalt hüppetrenne teinud. Pigem jäi see sinna, mitte julguse taha. Enne eestikaid kaks ja pool kuni kolm nädalat hakkasin jooksma. Siis on arusaadav, et iga protsess vajab natuke aega. Tuleb ennast alguses natuke jooksma saada ja siis juba hüppama. Plaan jäi vaid MM-iks. Et minna sinna 100% ette valmistatuna.
Suvehooajale vastu minnes oli teada, et norm on täidetud ja sellepärast muretseda pole vaja. Kui olukord oleks olnud teistsugune, siis millised otsused oleks siis olnud? Kas oleks olnud reaalne juulikuus ikkagi kaugust hüpata?
Ma usun, et siis oleksin eestikatel kindlasti riskinud sellega. Aga väga suur õnn, et täitsin talvel MM-i normi ära. Tegelikult oleks päris suur peavalu olnud.
Ka Belgradi võistlusele sisehooajal vastu minnes sa kaugust ei hüpanud. Samas tegid väga kiiret 60 meetri jooksu. Mäletan, et olid toona intervjuudes ka optimistlik ja võistlus näitas, et kõik oli igati õigustatud. Mille põhjal praegu, kui ka sprindistarti ei ole all, seda valmisolekut ja vormi hinnata?
Vormi hindad ikkagi treeningute ja enesetunde järgi. Kuidas ka ei oleks - niikuinii lähen võistlustele enesekindlalt peale. Tunnen, et vorm on tõusuteel. Võistlemine on kahe otsaga asi - kui võistled hästi, siis on tore ja hästi palju on enesekindlust. Aga samas, kui võistlus ei õnnestu nii nagu eelnevalt tahad, siis enesekindlust see pigem pärsib. Selles osas on mul nii positiivseid kui ka natuke negatiivseid momente. Praegu lähen enesekindlalt, treeningud on sujunud hästi ja sealt see enesekindlus mul alati tuleb.
Kas võrreldes Belgradile eelnevaga on keerulisem või segasem seis?
Pigem mitte! Minu jaoks on kõige tähtsam see, kuidas end treeningutel tunnen ja kuidas nad lähevad. Sealt ammutan põhilise enesekindluse, mitte niivõrd võistlustel. Võistlused on ikkagi üks päev nii, üks päev naa. See ei oma tähtsust! Kõige tähtsam on see, mis sa oled treeningutel.
Kui nüüd selle hooaja konkurentide võistlusi ja tulemusi vaadanud, siis kas sinu jaoks on mingeid üllatusi tulemuste või persoonide poolest?
Üldine tase on natuke langenud, nagu tavaliselt see peale olümpiamänge juhtub. Brittney Reese on alati seitse meetrit ära hüpanud. [Ivana] Spanovic on praegu kahevahel - teda kimbutavad natuke vigastused. Aga ma arvan, et temal ka vahet ei ole - ta tuleb ja teeb oma võistluse ära ja annab endast sada protsenti. Ta on alati valmis seitse meetrit hüppama. Ja loomulikult [Tianna] Bartoletta. Ülejäänuid ei tea. Iseenesest on Londoni staadion väga hea staadion ja üllatusi tiitlivõistlustelt tuleb. Eks ma loodan iseenda peale ka.
Kas oled valmis vähemalt sama heaks võistluseks kui Belgradis?
Jaa, kindlasti!
Vaata ka ETV spordisaate lugu:
Toimetaja: Siim Boikov