Ainsa Eesti vehklejana Pariisi mängudel osalenud Differt võitis oma kolm esimest matši lisaajal, pärast kaotust poolfinaalis tuli pronksimatšis vastu võtta kaotus ungarlannalt Eszter Muharilt.

"Eks ma hindan seda neljandat kohta iga päevaga kõrgemalt. Nii paljud inimesed tunnevad minu üle uhkust, pakkusin neile nii palju rõõmu ja emotsioone. Ikka ta endiselt natuke kripeldab, sest kahjuks pronksimatši kaotus ühe torkega ei lähe kunagi meelest," tõdes Differt.

"Ma ikka valmistusin terve eelmise hooaja ainult selleks võistluseks, see oli eesmärk. Plaan töötas, ma saavutasin füüsiliselt väga hea vormi ja olin ka vaimselt väga tugev. Natuke oleks ju paremini saanud, aga kindlasti oli see üks minu parimaid võistluseid," võttis Differt oma olümpiaperioodi kokku.

34-aastane Haapsalust pärit mullune EM-pronks rääkis, et on pärast Pariisi mänge targem selle võrra, et oskas nii suureks võistluseks valmistuda. "Just selles mõttes, et ma ei võtnud seda nii, et see on nüüd päris olümpia ja nii suur asi, see emotsioon tuli pigem pärast. Olin õnnelik selle üle, et ma suutsin kõike pingevabalt võtta, mis siis, et OM on iga sportlase unistus. Suutsin vehelda oma parimat vehklemist," kinnitas Differt.

Pärast oma võistlust sai Differt Pariisi ülejäänud olümpiat nautima jääda, näiteks elas ta laupäeval Stade de France'il kaasa Eesti kümnevõistlejatele. "Alguses küsiti, et kas olümpiamelu ka on, siis ma mõtlesin, et misasi see veel on - kõik ju keskenduvad oma asjale! Kui mu enda võistlus oli läbi ja ma sain olla pealtvaataja ja turist, siis oli tõesti melu meeletult. See, kuidas prantslased elasid igal areenil - mitte ainult oma sportlastele - kaasa, oli ikka metsik! Kergejõustikustaadion 80 000 pealtvaatajaga oli ikka võimas."

"Olümpia on teistmoodi võistlus, kui iga-aastane EM või MM. Kohtume ikkagi ka teiste alade sportlastega ja see annab kindlasti väga palju indu ja motivatsiooni juurde," sõnas Differt oma tulevikust.