On 2004. aasta Ateena olümpiamängude 11. võistluspäeva õhtu. Aleksander Tammert on lõpetanud kettaheite lõppvõistluse neljandana ning Eestimaa kodudes on tunded segased. Tubli mees, kõva koht, aga medalit ei tulnud.

Juba järgmisel hommikul selgub, et esialgu võitjaks kuulutatud Robert Fazekas oli valemängija. Meie mees saab kaela olümpiapronksi, oma isa ja esimese treeneri, vana Tammerti silme all.

Kaks aastat hiljem on Tammert Euroopa meistrivõistlustel taas medalimees. See oli ajalooline hetk, kui Balti riikide sportlased – Virgilijus Alekna, Gerd Kanter ja Aleksander Tammert – vallutasid kogu kettaheitevõistluse pjedestaali.

Viiel olümpial võistelnud sportlasi ei ole palju, eestlasi on nende seas veel vähem. Tammerti-Sass on üks neist.