Olümpiaraamatutel on läbi Eesti spordiajaloo märgiline tähendus ja koht spordisõbra raamaturiiulil. Nende kaante vahel on detailne kokkuvõte olümpiamängudel toimunust.

Kui Aleksander Antson 1936. aasta Berliini olümpia sündmused raamatuks kirjutas, pani ta ühtlasi aluse ühele Eestile ainuomasele kultuurifenomenile. Tänapäeval kõlab veidralt, aga olümpiaraamatud olid aastakümneid Eesti spordifänni kõige tähtsamad reliikviad kodusel spordialtaril. Võib öelda, et meil on oma olümpiaraamatute põlvkond, ehk isegi mitu.

Valter Heuer, Paavo Kivine, Tiit Karuks ja paljud teised kirjutasid raamatuid nii eluliselt ja kaasahaarava elegantsiga, et lugejad teadsid peast tsiteerida olümpiaraamatute pildiallkirju. "Siis mindi ja ei olnud enam tagasivaatamist" on üks neist meeldejäävatest lausetest.

Olümpiaraamatud panid aluse ja hoidsid üleval eestlaste spordiarmastust. Traditsioon püsib, muutunud on autorid ja lähenemisviis. Aga pole kahtlustki, et nende teosteta oleks meie olümpiapilt ka tänapäeval oluliselt vaesem.