Kui jalgrattur ja rattatreener Rein Kirsipuu 1970-ndate algul kodulinnas Tartus ENSV rattakoondist vedama hakkas, siis tagasi enam ei vaadatud. Kirsipuu õpilane Aavo Pikkuus jõudis olümpiakullani, tema tuulest spurtinud Riho Suun Rahutuuridel etapivõitudeni.

1988. aastal võttis Eesti koondis Sõpruse velotuuril meeskondliku võidu. Reinu vanem poeg Toomas oli kokkuvõttes kolmas. Eesti koondises pedaalis sel hetkel ka Reinu noorem poeg, vaid 18-aastane Jaan, kellest kümme aastat hiljem rääkis juba terve rattamaailm.

Hispaania velotuuri Vuelta etapivõit 1998. aastal oli alles algus. Aasta hiljem võitis Jaan Kirsipuu kuningliku velotuuri Tour de France'i avaetapi ja kandis seejärel kuuel etapil Touri kollast liidrisärki. Järgnevatel aastatel lisandus Prantsusmaa velotuurilt veel kolm etapivõitu. Rahvusvaheline spordimaailm õppis ära eestlastele omase, kuid välismaalaste jaoks keerulisevõitu nimehäälduse – Kirsipuu.

Eestis on mõned perekonnad, kes on oma spordiala tipptasemel mõjutanud poole sajandi jooksul. Kirsipuude jalgrattadünastia on üks neist.