Liikumisharrastuse aastakonverentsil käisid esinejatena laval endised tippsportlased, valdkonna ametnikud ja juhid, poliitikud, aga ka tipparstid ja kooliõpilased. Statistika räägib liikumisharrastuse kohta kurja keelt. Esimese klassi õpilaste seas on ülekaalulisi neljandik ja algkooli lõpuks kolmandik. Mõistagi kandub see üle täiskasvanuikka.

"Me peame aru saama, kui palju annab liikumine tervist. See ei ole ainult südame tervis, aga näiteks süda, veresooned. See on ka näiteks vaimne tervis, see on uni. See on näiteks luude tugevus," selgitas PERH-i kardioloog professor Margus Viigimaa.

"Meil on üks hea uuring. See on Eesti koolilaste tervisekäitumise uuring. Seda on tehtud ligi 30 aastat. Ja kui me vaatame nende õpilaste arvu, kes liiguvad vähemalt üks tund viis korda nädalas, siis nende hulk on tegelikult viimasel 20 aastal tõusnud 30 protsendilt 42 protsendile. Tõsi, see tähendab, üle poolte siiski ei liigu. Aga meeldiv on näha, et seal on see trend täitsa olemas," rääkis TÜ Kliinikumi lastekliiniku ülemarst-õppejõud, professor Vallo Tillmann.

Konverentsil öeldi välja mitu nii-öelda ebapopulaarset mõtet. Läbi käis idee, et täiskasvanu kehaline seisund võiks olla seotud tema maksustamisega – parem vorm tähendab väiksemat maksukoormust. Henek Tomson, kes omandanud akadeemilisi teadmisi nii Eestis kui Norras, pakkus välja ühe arutelupunkti noortespordis.

"Norras propageeritakse laste võistlemist alles teatud vanuses. Kui me räägime regionaalsetest piirkondlikest võistlustingimustest, korraldamisest, siis seal on see piir 11 aastat. Ja kui me räägime riigisisesest võistlusest, kus erinevad piirkonnad tulevad kokku, siis see on 13 aastat. Sellist asja võiks Eestis hakata tõsisemalt arutama, kus spordialaliidud omavahel lepivad kokku, milline see vanusepiir võiks olla," sõnas Tomson.

Konverentsi korraldas sihtasutus Liikumisharrastuse kompetentsikeskus.