Sportlikud eluviisid ja looduskeskkond võiksid moodustada hea kombinatsiooni. Kuidas edendada terviseradu nii, et rahul oleksid kasutajad, aga ka looduse eest võitlejad? Need küsimused on viimastel nädalatel olnud ühiskonnas väga aktuaalsed ning neid esitas "Spordipühapäeva" raames Eesti Terviseradade juhatajale Assar Jõeperale Juhan Kilumets.

Me räägime sellest, mis toimub Eestis, aga me alustame sellest, mis toimub põhjanaabrite juures, sest Assar Jõepera käis kolleegidega Soomes sel nädalal tutvumas sellega, kuidas Soomes terviseradasid rajatakse ja milline see võrgustik seal on. Mis pilt avanes, kas hoopis teistsugune kui meil siin Eestis?

Pilt on üsna sarnane nagu Eestis, aga võib-olla selle vahega, et Soomes välirajatistele praegu võib-olla nii suurt kvaliteedirõhku ei panda kui meil. Jäi hea mulje, et me oleme Eestis teinud väga head jälge. Soomes on viimase kümne aasta rõhk rohkem siserajatistesse. Kogus soojustusega jalgpalliväljakuid, jäähalle, meeletuid suuri, selliseid halle nagu me ei näe isegi Tallinnas, on väikestes linnades igal pool olemas, kus on sul kõrvuti sisejalgpalliplats, sisekorvpalliplats, kõik erinevate pallimängudeplatsid ja nii edasi. Neid on Soomes meeletult, sinna on tohutult investeeritud.

Mida teil oma töös Soomelt õppida on, kas see põhimõtteline suhtumine, et siserajatistesse rohkem investeerida, rõhku panna, kas see on mingi suund, mida peaksime ka meie võtma või see ei tähenda tingimata seda?

See on hea küsimus. Me arutasime ka enda tiimiga, mida me nägime ja kogesime. Võib-olla see kõige suurem vaade ongi see, et Soome riik investeerib meeletult kõikidesse siserajatistesse ja selle klausliga, et ükski keskus ei pea tingimata ennast nulli tagasi teenima või ükski keskus ei pea olema kasumlik. Ehk siis tegelikult neid siserajatisi vaadatakse sellise lähtekoha pealt, et need on inimestele vajalikud ja kõik koolid, kõik lasteaiad, kõik saavad seda tasuta kasutada. Ainult õhtused täiskasvanute trennid on teatud lisatasu eest.

Aga terviserajad vabas õhus: üldised põhimõtted, mille järgi neid rajatakse, tehnoloogilised lahendused. Kas siin saab Eestit ja Soomet heas mõttes võrrelda, et me ei ole kuidagi sabas sörkijad?

Siin saab väga hästi võrrelda. Ma just spetsiaalselt käisin natukene rohkem meie grupist ringi ja jalutasin mööda radasid, vaatasin, et kuidas neid on tehtud. On laiemaid, kitsamaid radu, enamik radu on kas sõelmekatte või multšikatte all, mõned üksikud rajad, mille peal siis suvel treenitakse näiteks rullsuuskadel või rulluiskudel, on ka asfaltkatte all. Aga see loogika on üsna sarnane: Soomes võib keskmine rada olla natukene pikem, aga selline radade tähistus, rajakaardid parklates, kus inimesed sinna lähenevad, see on üsna sarnane lähenemine.

Sütiste parkmetsa rajatav terviserada on väga palju kõneainet pakkunud, väga palju poleemikat on selle ümber olnud. Alustati projektiga, aga osa kohalikest inimestest astus sellele projektile kindlalt vastu ja see kõik on viinud selleni, et tööd on jäänud pooleli ja praegu neid töid ka ei jätkata. See on keeruline kaasus, erinevad huvid saavad kokku. Aga mida see kaasus sulle inimeste suhtumise kohta ja selle töö kohta, mida sa igapäevaselt teed, näidanud on?

Eks ta on mõnes mõttes üllatav olnud. Mina võrdlen seda nii, et kui ma hakkaksin maja ehitama sellisesse võib-olla natukene keerulisemasse keskkonda kuskile kaitseala äärde või midagi taolist, kõik kooskõlastused on olemas ja vundament on ka juba ära tehtud ning siis tegelikult üks osapool tuleb ja ütleb, et peatame selle projekti, see nüüd külmutatakse ära.

Alates eelmise aasta märtsist, kui tegelikult trass rajati, olen selle kaasuse jooksul näinud vastakaid asju. Tuleb üks huvigrupp, kes lihtsalt röögib ja röögib nii kõvasti, et see hääl kajab ja tänu sellele tehakse siis selliseid otsuseid, mis on pannud selle raja hetkel seisma. Ma ei leia, et see on õige lähenemine, ma leian, et õige lähenemine oleks see, kui istutakse rahumeelselt maha, mõeldakse, mis läks halvasti, mida saaks paremini teha.

Täna, kui meile vaatab Sütistes vastu kändude allee, siis tegelikult kindlasti seal võiks olla üks kena korrastatud rada, mis on valgustatud, kus on kõikidel
inimestel hea liikuda.

Aga kui vaadata selle valju hääle tegemise taha, kui hästi sina mõistad neid argumente, mis on nendel kohalikel inimestel, kes ei taha, et sinna Sütiste parkmetsa tuleks terviserada?

Ma mõistan emotsionaalselt seda päris hästi, et mina olen ka eluaeg olnud metsa poole inimene, hästi palju metsa rohelust väärtustanud, aga täna ei toimu Eestis ükski projekt niimoodi, et see on kinnine, et ühel hetkel tõmmatakse saag käima, võetakse mets maha ilma kooskõlastuseeta. Kõiki asju on kooskõlastatud, nii linnaga, linnaosavalitsustega, linnaosavalitsused on ju pannud ka avalikku teabesse välja, et sellised asjad tulevad.

Kui tekivad erimeelsused, peaksid need olema enne lahendatud, mitte pärast lahendatud. See situatsioon on minu arust kõige halvem situatsioon kõikide jaoks. See on näotu.

Kui nüüd see tervisehäda peaks tulema, tooks see kindlasti rohkem inimesi. Kohalikel on mure, võib-olla puhtalt personaalses vaates, et aga ma ei taha neid inimesi sinna ja siis osa inimestest suunatakse sellelt terviserajalt metsa, suurendab metsa koormust, mõjub loodusele. Neid nüansse on kindlasti väga palju, aga praktikas, kui palju nendel hirmudel on alust ja kui palju tegelikult mitte?

Ma arvan, et kõikidel hirmudel on natukene alust. Kui mõelda sellele, et praegu on Eestis 125 terviserada ja päris paljud terviserajad on tegelikult rajatud sellistesse keskkondadesse ja eks neid hirme kohalikel inimestel, et nüüd tehakse üks korralik rada ja siia tuleb tegelikult neli või viis korda rohkem inimesi, on ikka igal pool olnud. Aga lõpuks leiavad ju kõik endale koha ja kui sul on piisavalt paraja laiusega rada, mahuvad sinna kõik liikuma, mahuvad turvaliselt liikuma ja see on mugav.

Kuidas seda tasakaalu praktikas leida? Kõik, kes tahavad looduses liikuda, ideaalis ju armastavad ka loodust ja saavad aru sellest, et looduskeskkond on oluline, aga nad tahavad ka liikuda, nii et oleks mugav, et oleks pimedal ajal näha, kuhu sa astud ja nii edasi. Samas võib-olla tõesti on inimesi, kes tahavadki pealambiga seal pimedas metsa all käia ja neile meeldibki see, et kändude otsas ja pole vaja sinna mingit teed, et kas eos konflikt on siin juba kuidagi sees?

Ma ei ütleks niimoodi, et konflikt on siin sees, aga on ju hästi palju inimesi ja väga palju erinevaid arvamusi. Jah, ka mina olen käinud pealambiga metsas, aga kui ma mõtlen seda, et ma tahaks näiteks koos lastega peale tööd minna novembrikuus tasapisi rattaga kuskile liikuma ja ma võtaks nad kaasa, siis ma tahaksin küll, et see oleks heas korras rada, kus ma ei pea mõtlema, et huvitav, kas keegi komistab või kas mul on valgustus kuskil halb.

Ma tahaks normaalselt liikuda ja ma arvangi, et siin peaksid tegelikult kõik liikumisharrastajad täna mõtlema, et kas nad tahavad seda, kas nad ei taha seda ja kui meile petitsiooniga hääl anda, siis tegelikult mina kinnitan seda, et asfalti Sütiste metsa kindlasti ei tule. Meie eesmärk on see, et me saame uuesti laua taha istuda linnaga, ka teise osapoolega, ka keskkonnaametiga, ka RMK-ga ja vaadata see asi üle, kuidas see projekt mõistlikult ära lõpetada. See on eesmärk.

Kuidas teie koostöö Tallinna linnaga üldiselt laabub, sest Tallinna linnas ju terviseradasid teisigi ja üldiselt väga oluline teema ja valdkond.

Tallinna terviseradasid külastati eelmisel aastal üle kahe miljoni korra. Ma arvan, et meil on Tallinnaga, ka teiste terviseradadega, tegelikult head suhted
ja see koostöö on alati olnud konstruktiivne. Miks on meie petitsioon avaldatud,
on puhtalt sellepärast, et abilinnapea ütles otse, et liikumisharrastajate spordiinimeste hääl ei ole kuulda, te peaksite ennast samamoodi kuuldavaks tegema, siis me saaksime teiega rohkem arvestada.

Seda on spordiinimestele palju ette heidetud, et te lihtsalt ei tee piisavalt kõva häält. Kas see petitsioon, mis on siis terviseradade vajalikkuse toetuseks, kas te sellega vastandute jõuliselt neile, kes ei taha Sütiste parkmetsa seda terviserada või ei ole see selle asja eesmärk?

See ei ole selle asja eesmärk selles suhtes, et me ei ole kordagi ühegi asja kohta valetanud. Sellest petitsioonist toome väga selgelt argumendid välja, mida me teeme, kuidas me teeme ja miks me teeme. Kindlasti me ei vali sellist taktikat,
nagu meie vastaspool on teinud, et peale seda, kui terviserajad ütlesid välja, et kindlasti siin asfalti ei tule, siis ometigi tehti selle Sütiste terviseraja vastu petitsioon "ei asfaldile". Liigume mõistlikult, liigume üksteist tolereerivalt, siis on võimalik häid lahendusi teha.

Milline selle kaasuse jätk nüüd lähitulevikus olla võiks? Praegu on kännud metsa all, see kõik on poolik ja on olukord, mis ei rahulda tõenäoliselt lõpuni mitte kedagi.

Ma arvan, et kaasuse jätk võiks olla selline, nagu kompromissvariandid on: juba eelmisel aastal välja pakutud, et asfalti sinna kindlasti ei tule ja võime üle veel
vaadata seda, kas projekti kuidagi saab veel kompaktsemaks tõmmata. Rajatrassi osas kindlasti mitte, kui rajatrass on ikkagi sellisena juba loodud, planeeritud ja kinnitatud tegelikult kõikide osapoolte poolt, siis seda ei ole mõtet
enam hakata muutma. Ma arvan, et sõelmekatted on sinna väga mõistlik lahendus, sest kui me paneksime sinna multšikatte maha, siis on esimesel paaril aastal seal nii lastekärudega kui invakärudega, ükskõik milliste väikeste ratastega liikumisvahenditega seal päris keeruline liikuda.

Looduskaitseaspekt on väga oluline ja kui näiteks Sütiste metsa, mis on risti-rästi radu täis, kui sinna tekib üks konkreetne rada, hea rada, valgustatud rada ja sellele rajale mahuvad liikuma mõlemas suunas inimesed; ükskõik mis vahendiga nad seda teevad teevad nad seda jalgsi või kepikõndi, siis ülejäänud metsa kindlasti ei trambita palju. Ma teen siinsamas üleskutse: rohelised inimesed, mina kutsun väga üles seda, et keskkonnaamet, RMK, kasutage terviseradasid ka selleks, et terviseradade ääres võiks rahulikult olla loodusõppetahvlid. Terviseradadel nii või naa käivad perekonnad. Miks ei võiks seda keskkonda kasutada teistmoodi ära? Loomulikult neid näiteid, kus pärast terviseraja loomist
metsa ei tallata enam nii palju, on tegelikult hästi palju, näiteks ka Pirita Kloostrimetsa ring, mis oli täpselt samasugune nagu Sütiste mets. Nüüd on samamoodi Pirita terve 7,2-kilomeetrise terviseraja külastatavus aastas üle 200 000 kasutuskorra. Mets on palju paremas seisus. Ma ei räägi seda üldse sellepärast, et luua terviserada, aga tegelikult siin on kaks vaadet sees, siin on ka oma positiivne külg roheluse poole sees.

Tõmbame pildi laiemaks, see on üks kaasus ja jääme siis ootama, millised on edasised arengud. Aga kui iseloomulik see on, kui mõelda sellele, milline on teie igapäevatöö, et põrkutegi selliste väga jõuliste seisukohtadega, et terviseradade rajamisel tuleb kõvasti teha lobitööd ja nii edasi?

Eestis on tänaseks 18 aasta jooksul loodud 125 terviserada ja mina olen sihtasutuse juhataja olnud eelmise aasta esimesest juunist. Nii palju, kui ma ajalugu tean ja uurinud olen, on keerulisi projekte tegelikult olnud ainult kaks-kolm. Mõnes kohas tõesti on tekkinud selline vastasseis, kui nii võib nimetada. Näiteks ka Tallinna linnas oli Õismäe raba puhul vastasseis, tekkis hulk inimesi, kes olid väga skeptilised. Seda käidi Haabersti linnaosa valitsuses rääkimas, et kas ikka on seda vaja ja mis siis tehti: seal pandi liikumisandurid üles nendele rajalõikudele, kus inimesed olid seal harjunud käima. Kui rada oli korrastatud, jäid need liikumisandurid sinna rajalõikudele uuesti üles. See vahe, mis on täna versus see, kui inimesed kasutasid lihtsalt neid isetekkelisi radasi, on kümnekordne. Eelmisel aastal käis Haaberstis näiteks 120 000 külastust. Need on väga suured numbrilised vahed, mida loob hästi korrastatud terviserada. Et inimesed hakkavad seal hea meelega liikumas käima, loob sinna kogukonda tegelikult väärtust.

Märkima peab ka seda, et enamasti on ikkagi tulnud ka initsiatiiv kohaliku kogukonna poolt, et näete, neil on terviserada olemas, aga meie tahaksime ka endale. Kui praegu vaadata ükskõik millist kinnisvarakuulutust, vaadake sinna sisse. Enamustel on märgitud see, et terviserada 300 meetri kaugusel,
lähim terviserada 800 meetrit, lähim terviserada 1,1 kilomeetrit. See on tegelikult väärtus. Me tihtipeale ei saa sellest aru. Eelnevalt öeldud väide - et liikumisharrastajad ja spordiinimesed on sellise väikse häälega - ma arvan, et tulevik peabki olema see, et kui tahetakse midagi ühiskonnas luua ja kui on huvigrupp, siis see huvigrupp peab hakkama ka häält tegema. Praegu on täpselt see selline murdepunkt.

Kui palju on Eestis hinnanguliselt neid piirkondi, kus lähim terviserada jääb inimese kodust selgelt liiga kaugele? Kas on piirkondi, mis on katmata, mis vajavad kõvasti tööd lähiaastatel?

Eesti on tegelikult päris hästi kaetud, aga muidugi, kui elada näiteks kuskil Läänemaal, kus on väga hõre asustus... alati on küsimus ka see, et kui sul on väike külakogukond, kus elab 250 inimest, kas siin on mõistlik luua kahe ja poole kilomeetrine terviserada. Need on alati sellised kaalud, mida meie ka tugevalt kaalume. Võin öelda, et me oleme öelnud ka osadele projektidele ei, see ei ole mõistlik investeering.

Tegelikult mõistlik on ikkagi investeerida sinna, kus on näha, et nendele radadele tekib ka kasutus, mitte et panna suur hulk raha raja alla ja siis tegelikult avastada hiljem, et seda rada kasutab päevas kolm inimest. See ei ole mõistlik investeering. Praegu on Eesti suures osas on päris hästi kaetud. Julgen prognoosida, et lähiaastate jooksul, viie aasta jooksul tekib Eestisse veel ehk kaheksa kuni kümme rada juurde. Neid ei tule enam sellise kiirusega juurde, nagu tulnud on, sest Eesti on tõesti hästi kaetud.