Ukraina linn Tšernihiv, 65 kilomeetrit piirist Valgevenega ja pisut üle 130 kilomeetri kaugusel pealinnast Kiievist, sattus Vene armee piiramisrõngasse sisuliselt 24. veebruari - Eesti iseseisvumispäeva ja ühtlasi Venemaa laiaulatusliku agressiooni alguse - esimestel tundidel. Linnas asuv laskesuusa ja murdmaasuusa olümpiasportlaste ettevalmistuskool sai agressori rünnakus pea täielikult purustatud. Kuid hoolimata pommirahest pole raugenud ei treenerite ega laste sporditahe. Ka elektri- ja soojavarustuse katkestuse kiuste ei jäta ukraina lapsed ja noorsportlasted ning nende treenerid oma lemmikalasid. 

1992. aastal Saksamaa ühendmeeskonna laskesuusatamise teatenelikus olümpiavõitjaks tulnud Jens Steinigeni eestvõttel asutati 9. märtsil abiorganisatsioon Athletes for Ukraine ehk Sportlased Ukraina Heaks. Alguskuudel Ukrainast põgenenud järelkasvulootustele Saksamaal treeningvõimalusi organiseerinud MTÜ hakkas kevadest üha enam fookust suunama otseabile Ukrainale, ennekõike esmavajaliku humanitaarabi näol näiteks sisuliselt rindelinnale Harkivile ja ka oblasti teistele asulatele-linnadele. 

Maikuust alates on Saksamaal korraldatud mitmeid heategevuslikke rahakogumise algatusi, sh nii populaarsetes telesõudes kui ka näiteks augustikuise suvise laskesuusatamise MM-i raames Ruhpoldingus. Kogutud raha eest osteti kõike, mida sõjapiirkonnas esmajoones vaja - purukspommitatud kanalisatsiooniga inimestele joogivett, hügieenitarbeid, kauasäilivaid toiduaineid jm. 

Kuid tegu on siiski sportlaste algatusega, millele on kõrvuti eelnimetatud Steinigeniga õla pannud alla sellised olümpiavõitjad ja -medalistid ning MM-idelt ja teistelt võistlustelt igat karva auhindu kogunud inimesed nagu Felix Loch, Denise Herrmann, Aljona Savtšenko, Laura Dahlmeier, Quentin Fillon-Maillet, Nicolas Kiefer, Björn Ferry jt. Seetõttu võeti kõrvuti pagulusse suunatud sportlaste abistamise ja igapäevase elu tarbeks abi vajavate inimeste kõrvale eesmärgiks aidata sportlasi, kes kohapeal sõjaõudusi trotsides ei loobu oma lemmikalast. 

Kokku üle 40 paari rullsuusa, ligi 150 paari suusakeppe ja samavõrra spordiriideid jõudsid Athletes for Ukraine abiga kohalikku kooli, mille hooned purukspommitatud ja tartaanist vaatavad vastu pommiaugud. Iseseisva Ukraina ajal enam kui 60 sportlast taliolümpiamängudele saatnud – Pekingis näiteks kolm laskesuusatajat – Tšernihivi koolis valitseb aga samasugune meelsus, nagu kogu Ukrainas. Agressorile ei anta alla ja niipea kui olud seda võimaldasid, taasalustati treeningutega.

Arvestades, et väga suures osas Ukraina kodudes on hetkel puudu ka kõige elementaarsemast, siis on uue spordivarustuse hankimine rünnakute käigus hävitada saanu asemele pea et ilmvõimatu. Just sel põhjusel aitas spordikooli direktori Vitali Paršukovi tütar Maša – Athletes for Ukraine liige – MTÜ abiga vajadusi kaardistada. 

"Tänane päev Tšernihivis on rõõmu täis," võttis spordikooli treener Mikola Lazarenko varemeis koolihoone ees kokku need tunded, mis noorsportlasi ja kooliperet abisaadetise puhul valitsesid.