Igal hommikul koguneb üle neljasaja võistleja Jõulumäe staadionile, et seal vajalikud juhtnöörid kätte saada ja siis oma laskepaika suunduda. Kõigil gruppidel on saatjad, noored Eesti vibulaskjad, kes võistlejad sappa võtavad.

Eesti korraldajad on kogemustega, aga lihtne pole see siiski. "Kõige keerulisem on see, et eks me kõik oleme isiksused ja igaühel on oma tõde. Ja siis panna kõik need teadmised ja tõed niimoodi toimima ja kokku, et osalejale tuleks välja parim. Et tema läheks siit ära ainult heade emotsioonidega," rääkis võistluste korraldaja Anu Uusmaa.

Maastikuvibuharrastajad on tore kogukond, sellega liitutakse noorena ja jäädakse aastakümneteks. Paljudel vibulaskjatel on nii pikk staaž, et kohe ei tule meeldegi, mitmenda MM-iga on tegemist.

"Ma arvan, et neljas äkki. Seekord on lootust võita. Kõvasti on selle nimel tööd tehtud. Minu nimel on ka maailmarekord, mida siin kordasin. Eelmine kord lasin ka rekordi, aga võitu ei tulnud," rääkis Inge Sirkel-Suviste.

Ka Luis Cruz Portugalist on maastikuvibuveteran. Staaži on tal üle 20 aasta ja Jõulumäel talle meeldib. "Suurepärane maa ja õnneks on siin ka väga hea ilm. Looduslikud asjad on parimad, ma armastan neid sellel maal."