Teisipäev, 1. detsember 2020. Kell kaheksa hommikul heliseb Egiptuse hotellitoas Kaspar Eevaldi äratuskell. Kui kõik läheb plaanikohaselt, sukeldub 31-aastane Rakvere mees esimese eestlasena ühe hingetõmbega ja ilma lisavarustuseta Punases meres saja meetri sügavusele. Väiksemgi vääratus võib rekordiüritusel maksta elu.

"Võib ära uppuda, rõhust tingitud traumad ehk barotraumad ja ütleme, et sukeldumisega seotud kessoontõbi," loetleb Eevald halba, mis võib teda vee all tabada. "Ikka mõtled, et mis siis, kui juhtub midagi... seal all ei aita ju teda mitte keegi," lisas Eevaldi tüdruksõber Aivi Raja.

Kui Kaspar Eevaldi argipäev Lääne-Virumaa hakkepuidufirma logistikuna ei tundu vähemasti võhiku jaoks kuigi ekstreemne ja adrenaliinirohke, siis eraelus naudib ta äärmusi sügavustest kõrgusteni. Näiteks eelmisel suvel ronis ta 4810-meetrise Mont Blanci otsa ja plaanib vallutada ka järgmisi maailma mäetippe. Alpinismi vastandina avastas ta üheksa aastat tagasi puhkusereisil Egiptusesse spordiala, millest vähesed kuulnud – vabasukeldumise. Lihtsalt öeldes: vee alla minnakse ühe hingetõmbega ja ilma lisavarustuseta võimalikult kauaks.

"Enamustel meil on mingid sellised seigad elust meeles, kus filmi vaadatud ja mõeldud, et see on ebareaalne, kuidas nad seal nii kaua vee all on," rääkis Eevald. "Eks hinge kinni hoides lihtsalt, see kutsus ennast ka proovima."

Kui algul õppis ta Google'ist, siis aasta hiljem liitus eestlane Egiptuses sukeldumisklubiga. Vabasukeldumisel on erinevaid variante - leidub neid, kes käivad ühe hingetõmbega merepõhja vaatlemas või kala püüdmas, aga ka neid, kes proovivad jõuda võimalikult sügavale ja nihutada inimvõimete piire. Praegu on maailmarekord uskumatuna tunduv 214 meetrit.

"Mina alustasin ikkagi klassikaliste distsipliinidega, kas mööda nööri alla tõmmates või lestadega ujudes," selgitas Eevald. "Kuna meil oli aga vaja teatud füüsikaliste teguritega hakkama saamiseks tasakaalustamist ehk rõhuga toimetulekut harjutada, siis me võtsime kasutusele raskusega allamineku, et keskenduda rohkem protseduuridele, mida on vaja teha. Sealt siis kujunes välja ka selline võib-olla ekstreemsem sügavuse siht ja saigi valitud nii-öelda no limits distsipliin, kus on raskusega alla minek ja õhu abil üles tulek."

"Peamiselt on piirid mentaalsed, mida me ise endale ette paneme," sõnas Eevaldi treener Marco Nones. "Seepärast on enesekindlus väga oluline. Aga ka tehniline valmisolek - tehnika ja harjutused on olulised. Kui sa ei ole valmis mõlemalt poolt, siis sa võid murduda nõrgimast lülist."

2020. aasta novembri keskel lendas Kaspar koos tüdruksõbra Aiviga Sharm El Sheikhi, mida teatakse peamiselt kuurordina, aga ka sukedumismekana. Esialgne siht oli saavutada 115 meetrit. Võrdluseks – see on mitukümmend meetrit sügavamal kui näiteks Estonia vrakk ja isegi hingamisaparaadiga käivad nii sügaval vähesed profituukrid.

"Minu isiklik siht oli 110-115 meetrit, aga paraku tulid seal olles mõned komplikatsioonid. Mu treener haigestus pärast minu neljandat trenni esimesel nädalal koroonasse, nii et ma olin nädal aega süvatreeningutest täiesti eemal," sõnas Eevald.

Suure rõhu muutusega võivad kaasneda barotraumad ja isegi kessoontõbi, samuti võib kõik lõppeda lihtsalt uppumisega inimliku vea või paanika tõttu, mis sügavuses valdab. Üle maailma on teada lugusid, kus rekordsoorituse joovastuse asemel tuuakse lõpuks pinnale surnud sportlase keha.

"Selliseid inimesi, kellega kuskil vees olen olnud või treeninud, nendest ikkagi mõni on seda teed läinud," tunnistas Eevald. "Ei ole jõutud üles või on julgestamises küsimus olnud või mingid sellised eksimused."

Eevald on Egiptuses juba mitu nädalat juba harjutanud. Kuna umbes 30-korruselise maja sügavusse ei jõua ühe hingetõmbega sukelduda, tõmbab teda tross. Gaasiga täidetud õhupall tõstab mehe tagasi pinnale, sest omal jõul sinna tagasi ei ujuks. Edasi-tagasi ots kestab alla kolme minuti ja sukelduja ülesanne on peamiselt keskenduda ja keha ning vaimu kontrollida.

"Näiteks kuskil pärast 20 meetrit, kuidas keegi on profiili sättinud, on tarvis tuua kopsudest õhk üles suuõõnde ja see põskedest läbi nina suunata kuulmekanalitesse. Seal on see keeruline koht, et võid selle õhu stressiolukorras kogemata alla neelata. Ja kui sa oled läinud üle neljakümne meetri, siis see õhu ülestoomine kopsust enam ei ole reaalne, kuna me oleme nii kokkusurutud, et kopsumahust on alles alla kahekümne protsendi. Me lihtsalt ei saa kõhulihastega kopsu rohkem kokku suruda või sealt õhku välja pumbata ehk siis on sooritus läbi, tuleb üles tulla," selgitas Eevald.

Et asi on naljast kaugel ja surma trotsiv sukeldumine tekitab pingeid, näitavad salvestused rekordkatse eelõhtust. "Mitte et ma oleks pessimistlik.. ma tean, et ma olen selleks valmis," rääkis emotsionaalne Eevald. "Ma tean, et ma olen juba täna selleks valmis, lihtsalt võtta see viimane hingetõmme ja nuppu vajutada, alla minna… selleks sa pead ennast kokku võtma ja selleks, et ennast kokku võtta, peab sul olema puhvrit, mida kokku võtta. Selles on see asja võti."

Kuna esimesel nädal kolmenädalasest treeninglaagrist tuli treeneri haigestumise tõttu loobuda süvaveetreeningutest, toob Eevald lati esialgsest eesmärgist allapoole ja seab sihiks 101 meetrit. Võistluspäeva hommikul on kohale tulnud nii kohtunikud, taustajõud kui meedikud. Kõigepealt toimub briifing.

Kell 12.30 võtab Eevald viimast korda kopsud õhku täis, vajutab nuppu ja kaob vaateväljalt. Ootama jäävad kohtunikud, treener ja tüdruksõber, kes võivad vaid aimata, mis sügavuses täpselt toimub. Järgnevad kaks ja pool minutit on Aivile ühed pikimad tema elus.

"Kohati tegi minu jaoks asja väga palju lihtsamaks see, et ma pidin keskenduma sellele, et filmida ja pildistada. Mu mõte oli tänu sellele suuresti mujal," sõnas Raja.

Esimene märk tuleb, kui treener näeb valget õhupalli tõusmas - natukese aja pärast saabub Kaspar. Et rekord kirja läheks, peab mees hoidma pead veest väljas, näitama kohtunikule "okei" märki ja seejärel tõuseb võidukas valge kaart. Hõisked... aga need hõisked on paraku ennatlikud.

"Ma tegelikult pidurdasin üheksakümne meetri peal, sest ma kaotasin alla minnes õhu ära," selgitab Eevald. "Ma neelasin õhu kogemata alla ja üritasin füüsikalistele teguritele nii-öelda vastupanu osutades seda ikkagi peale viitekümmet-kuutekümmet meetrit oma kopsust üles saada. Paraku ei õnnestunud, pidurdasin üheksakümne meetri peal ja tegin natuke oma kõrvadele liiga. Kui ma oleks edasi läinud, siis oleks tõenäoliselt oma kõrvakiled puruks surunud selle punnitamisega."

Võtab maad nõutus – ametlik rekord jäi sooritamata. Selliseid sügavusi püüavad maailmas niigi vaid üksikud, aga veelgi haruldasem, et keegi proovib seda kaks korda järjest. Pärast kiiret arupidamist võtavad Kaspar ja tema treener suure riski ja eestlane läheb pool tundi hiljem uuele katsele.

"Kartsin, et kui tal esimene katse ebaõnnestus, on tal närv nüüd veel suurem sees ja kui ta läheb teist katset tegema, et kas ta siis on piisavalt lõdvestunud," muretses tüdruksõber.

101 meetri sügavusele jõudmiseks kulub üks minut. Fikseeritud pidur võtab hoo maha. Aga sellega on vaid pool sooritust tehtud. Teekond tagasi pinnale võtab õhupalli abil natuke rohkem kui allatulek.

"Sellisel sügavusel tekib lämmastikumürgitus, lämmastikunarkoos ja see tekitab sellise purjusoleku tunde," kirjeldab Eevald. "Ehk siis tol sukeldumisel, kuna mul olid juba eelnevalt sügavas sukeldumised ees, tekkis ta kergemini ja väga hästi oli tunda, justkui oleks keegi lülitist vajutanud. Kogu pilt läks uduseks, uimaseks, venivaks ja siis ma sain aru, et ma olen küll varem kogenud seda, aga mitte kunagi nii tugevalt. Sa pead jääma valvsaks, sa pead jääma süsteemseks ja ikkagi tehniliseks, sa pead tulema üles mitte seda nautides, kuigi seda on lihtne nautima jääda."

Kell 13.01 ehk 2 minutit ja 41 sekundit pärast vee alla minekut tuleb Eesti rekordi omanik pinnale. Emotsioonid pääsevad valla.

Kui sügavuses enam väga palju minna ei ole, siis Eevaldi järgmine eesmärk on kõrguse suunas – ei vähem ega rohkem kui maailma kõrgeim tipp Mount Everest.