Rene Zahkna: rütmi lööb paika esimene MK-start

Eesti laskesuusataja Rene Zahkna jaoks oli eelmine hooaeg meeldejääv - koos Regina Ojaga tuli Pokljuka MK-etapi paarissegateatesõidus ootamatult kõrge teine koht. Selle kõrval oli ka tagasihoidlikemaid tulemusi. Uue hooaja eel loodab ta, et on teinud sammu edasi ja see väljendub ka protokollis.

Eelmine aasta oli üks väga suur aasta sulle spordis. Kui pikalt käis see teine koht sinuga kaasas?

Pigem ütleks nii, et see on koht, mis läheb taskusse. Kui kunagi, kui kõik on läbi, vaatad tagasi, siis on midagi tehtud. Kuna see kõik oli nii ootamatu, siis ei olnud see eesmärk, et "nüüd lähen ja teen selle ära", sest see tundus nii kauge. Natuke üllatus ja šokk oli ka see, ei osanud sellest kohe midagi arvata. Lõpuks ajad aastast-aastasse taga seda, et olla ise parem. Muidugi selle nimel, et lõpuks tulemus ära teha. Tuli sellise hetkevormi pealt, et ei oleks arvanud, et sellise vormi pealt oleks võimalik seda teha.

Kui nüüd sellele tagasi vaatad, siis mida see kõik sulle endale andis ja mida väliselt tundsid?

Kuna maailmameistrivõistlusteni oli kolm nädalat, siis ei olnud see koht, kus hakata peegeldama, mida see kõike tähendas. Korraks sai tähistatud, aga sporti tehes on raske jääda kinni ühte tulemusse. Ega treeningprotsessis midagi ei muutu. Sport ongi treeningprotsesside lihvimine ja üritad ise saada paremaks. Ega ei ajanud sel hetkel otseselt medalit taga. Areng oli number üks, mida tegelikult taga ajasin.

Kas tunned sa psühholoogilisel tasandil, et teadmine võimalikkusest midagi peas muudab? Et tegelikult on heal päeval asjade kokkulangevusel võimalik midagi suurt korda saata.

Mul oli number üks asi, et see ei tohiks olla statistiliselt võimalik. Keegi ei saa sellele lähemal olla ja isegi mina tundsin, et see ei tohiks olla võimalik. Aga tuli ära. Enesekindlust andis konkreetses võistlusformaadis - et see sobib paremini kui oleks eeldanud. Lühem distants, kiirem ja intensiivsem, sobib. See kindlasti ei kandu edasi, et peaks individuaalis üksi sõites hüppelise arengu tegema. Midagi kindlasti annab, ekstrakäigu treeningutel.

Kuidas viimased kuus kuud on läinud?

Hästi. Hästi suur muutus on treeningprotsessis. Füsioterapeut on nüüd ka jõusaali treener - Hanno Tikkerbär. Selgelt on läinud struktureeritumaks, oskame mõõta, mida teeme. Sealt lähtuvalt on ka analüüs täiesti teisel tasemel. Varasemalt on sissekulunud arusaam kunagi ammusest ajast, mis see suusataja jõutreening on. Nüüd on ikkagi sellist klassikalist jõutõstmist ja me läheme jõusaali kui sportlased, kes tahavad jõudu arendada. Mitte suusatajatena jõusaali ja siis teeme vastupidavust - paneme mingid raskused peale ja teeme aega. Mulle hullult meeldib, et see on hästi kontrollitud. Selge on see, et teaduslikult peaks paremaks minema. Teine asi on see, et Karmen Reinpõld on tulnud tugevamalt sisse kui eelmisel aastal. Oli poole kohaga ja õppis alles ala tundma, sel aastal on jõuliselt treeningprotsessi juhtinud ja analüüsinud. Ma arvan, et kõik on rahul. Individuaalsust on selgelt rohkem.

Kuidas oled siin lumelaagris end suusa peal tundnud?

Ilm pole super, aga vähemalt on lumi olemas. Aastaid on olnud nii, et sõidad põhimõtteliselt jäävälja peal. Tunne hetkel ei ole kõige parem, aga see on teadlik. Üritame sel aastal rohkem treenituse pealt MK-sarja minna. Ehk me ei hakka jalga hoidma. Kui tahta kolme päeva pärast toimuval katsevõistlusel parimas vormis, siis loomulikult peaksime juba praegu koormusi vähendama, aga teadlikult üritame saada sellisele uuele tasemele, kus ka võistlushooajal jõuame treenida ja hooajasiseselt areneda.

Kas laskmises oled midagi muutnud või on sellega suhteliselt hästi?

Hetkel on pigem väga hästi. Ma olen põline laskmisprotsessi nautleja ja hästi palju olen otsinud igal aastal, kus saaks natuke paremaks ja seetõttu on laineliselt läinud. Küll olen oma asendit halvemaks parandanud ja mis kõik veel. Sel aastal tunnen, et olen relva taga enesekindel. Võin nipet-näpet eksida ja see ei kajastu kohe plekis - et märk jääb üles. Kui nüüd võistlusel ka mugavus sisse tuleb, siis võiks olla selgelt üks samm edasi astutud. Praegu ei ole veel võistlusstressi - see on tegelikult täiesti teine asi kui treeningul puhtalt lasta.

Stressi tekitab see olukord, mille pealt hooajale vastu läheme. Mis arvad, kui palju keerulisemaks see igapäevaelu teeb. Testimised testimisteks, aga hirm, et niikuinii midagi juhtub ja mis siis edasi saab? Hooaeg võib olla määramatu.

Jah, määramatu ja teadmatus - eks see ongi suurim hirm ilmselt kõigil. See ei ole spordispetsiifiline. Osalt loob keeruline olukord uued võimalused. Juunioride sarja ei toimu, mistõttu on meil koondisega treenimas viimase aasta juuniorid. Kuna meil on suurem punt, siis omavahel on rohkem konkurentsi ja see viib meid kõiki edasi. Treeneritel on lõpuks hea peavalu - sportlasi on rohkem kui stardikohti. Varasemalt on probleeme olnud sellega, et kui keegi ei tunne, et on parimas vormis ja ei taha starti minna, siis on ikka vaja koht ära täita. Negatiivne suur asi on loonud mingid võimalused, et astuda meil koondisena edasi.

Aga MK-elu - palju see seda hakkab häirima?

Eks ole näha. Selge see, et ei lähe edasi nagu varasemalt. Võib-olla kõige suuremad muutused on seoses reisimisega. Kui varasemalt on igal trimestril kolm võistluspaika, siis nüüd on kaks. See läheb kindlasti ka pikaajalisema plaaniga kokku, et lõpuks ka loodust hoida.

See on tegelikult mõnus, et ei pea igal nädalal kotte pakkima.

Kindlasti. Kui varasemalt on nii, et pakid relva ära ja lähed reisule, et uude võistluspaika jõuda, siis nüüd annab võimaluse treenimiseks... tuleb olla leidlik ja leida võimalused, mis uus situatsioon on toonud.

Mida tahad edasi teha ja endale tõestada?

Fookus on olnud alati see, et jõuda ise sportlasena järgmisele tasemel. Sellele võiks tulemus järgneda. Eelmine aasta lasin hooaja alguses lamades nullid, aga sellele otsa ei saanud ilusat püstitiiru tehtud. Tahaks loota, et laskmises on keskmist enesekindlust rohkem. Põhjendatud enesekindlust. Treeningud annavad selge viite, et võiks enda parimat sooritust teha rohkem. Sõidu poolelt on selge, et Karmeni tulekuga on minu nõrkus - intensiivne vastupidavus - parem. Loodaks, et see väljendub ka suusarajal. See on iga-aastane jutt, aga lõppude lõpuks lööb rütmi paika esimene MK-start - kus ma tegelikult olen.

Toimetaja: Siim Boikov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: