Karel, koondisepaus on olnud ligi kümme kuud. Kas see tähendab sinu jaoks sisuliselt nullist alustamist?

Mitte Päris. Ta kindlasti jätab oma jälje. Sellel aastal on meil esialgsest planeeritust viis mängu mängimata, aga tuleb kohaneda antud olukorraga. Meil on ka uusi noori nägusid, kes on minu jaoks tuttavad noortekoondise aegadest. Saame hakkama.

Kaks mängu - Gruusia kodus ja Armeenia väljas. Kas need on mõlemad ühe tähtsad ja kas sa lähed mõlemale peale absoluutselt parima koosseisuga?

Kahtlemata on mõlemad mängud väga tähtsad. Start on väga oluline, sest mänge ei ole tegelikult väga palju. Kolm vastast on meil ning nende kõigiga on kodus ja võõrsil mäng. Võime öelda, et peame alustama kodus hästi ja siis saame vaadata, millise koosseisuga ja kuidas meil õnnestus esimene mäng ning kas on vaja teha korrektuure ja muutusi teiseks.

Kas see praegune koroonaolukord annab peatreenerile rohkem võimalusi katsetada, sest rohkem antakse andeks?

Ma ise ei tahaks nii mõelda. Spordis ei tohi niimoodi olla. Ma arvan, et Eesti koondis on ikkagi mõõdupuu. See on riigis absoluutne tippvõistkond. Siin ei tohi olla mingisuguseid hinnaalandusi. Selge on see, et vastastel on täpselt samasugused koroonast lähtuvad probleemid ja me oleme nende kõigiga võrdses seisus. Kindlasti ei taha me, et meile hinnaalandust tehakse.

Kogu koondiseaken on väga karmide ohutusnõuetega. Kas see segab kuidagi koondise igapäevast tööd?

Selge on see, et me peame arvestama erinevate asjadega ning paljud mängijad on oma liigamängudes piirangute ja nõudmistega harjunud. Seekord on see eriliselt suure tähelepanu all. Näiteks täna ei saanud viis mängijat koondisega treenida, kes seda tavaolukorras oleksid saanud teha. Isegi võistkonna koosolekul ei ole ma neid veel näinud. Nad on oma hotellitubades ja ma saan neile lähedale alles siis, kui on positiivne vastus tulnud nende proovidele, et kõik on korras. Sel juhul saame võistkonnaga normaalselt edasi töötada.