Seejuures on enamikes liigades käsil hooaja olulisimad mängud, otsustavaimad hetked, mis määravad nii mõnelgi puhul tiitli saatuse, euromängudele kvalifitseerujad, liigast välja langejad ja järgmisele tasemele tõusjad. Nii mõneski suures liigas – näiteks Itaalias ja Hispaanias – on vahed tiitlinõudlejate vahel tibatillukesed, mis tähendab, et otsustavaks võib saada väikseimgi faktor. Kui selja tagant kaob kodupubliku toetus, siis mida see klubidega teeb?

Tõsi, kõik klubid on sarnases olukorras. Võib aga arvata, et mõnele mõjub tühjade tribüünide ees mängimine teravamalt kui mõnele teisele. Nii näiteks on Briti päevaleht Guardian välja toonud tühjade tribüünide ees mängimise mõju Valencia - Atalanta Meistrite liiga mängu näitel. Oma esimese Meistrite liiga kaheksandikfinaali kohtumise pidasid klubid Itaalias, Milanos veebruari keskel. Seda kohtumist – mida terviseametnikud on tagantjärele tauninud – vaatas kohapeal 40 000 inimest ning Atalanta alistas seal Hispaania klubi 4:1.

Kordusmängu märtsi alguses pidasid nad Valencias juba suletud uste taga. Guardiani ajakirjanik Tim Lewis kirjutab ajalehe spordiblogis, et kui tavaliselt on Valencia kodustaadion Mestalla oma üpris järskude ja kõrgete tribüünidega külalismeeskonna jaoks paras põrgukatel, kus 55 000 fänni kisa rajatise betoonkarkassi sees veel mitmekordselt võimendub ja seetõttu igale Valencia vastasele mängu võrdlemisi ebamugavaks muudab (sellel hooajal La Ligas peetud 27 mängust pole Valencia ainsaski kodumängus kaotajaks jäänud, kogu eelmise liigahooaja peale juhtus seda vaid kahes kodumängus), siis seekordses kohtumises, kus neil fännide näol oma 12. mängijat kaotusseisust välja tulemiseks hädasti vaja oleks läinud, jäädi väravaterohkes kohtumises Itaalia klubile alla 3:4. Seejuures eduseisust.

Lewis spekuleerib, et sellistel ilma publikuta peetud mängudel võib kohtumise tulemusele olla suurem mõju, kui pealtnäha paistab. "Kas Liverpool kaotab osa oma mõjujõust, kui Kop ei seisa nende selja taga? Koduväljaku eelis on üks spordi ümberlükkamatuid fakte, seda eriti jalgpallis – mis saab siis, kui see tegur võrrandist välja võtta?" küsib ta. Ja viitab ise tõsiasjale, et spordivõistluste pidamist suletud uste taga on tavaliselt kasutatud karistusmeetmena. Nii oluliseks on peetud selle mõju.

Puudus atmosfäärist

Lewis toob näite 1980. aastast, kui West Ham pidas Euroopa karikavõitjate karikasarjas kohtumise hispaanlaste Castillaga. Saanud avamängus võõrsil 1:3 kaotuse, korraldasid West Hami poolehoidjad korraliku mäsu ning karistuseks tuli neil kodumäng Upton Parkis pidada suletud uste taga. See olla aga mängijatele olnud niivõrd veider kogemus, et West Hami väravavaht Phil Parkes olla värava taga lausa raadio tööle pannud, et sealt kommentaari kuulda ja sedasi vähemalt mingit atmosfääri tunnetada. (Tõsi, Parkes ise on seda hiljem müüdiks nimetanud ja öelnud, et kuskilt tõesti raadio helisid kostus, aga seal polnud tema käsi mängus.) Aga tulemus? West Ham võitis kohtumise lisaajal. Lewis toob veel näiteid mängudest, mis on suletud uste taga kodumeeskonnale siiski võidukaks osutunud – näiteks ka Milano Interi kolm Meistrite liiga kohtumist 2005. aastal. Seega, järeldab ajakirjanik, ei saa tingimata öelda, et publiku puudumine tähendab automaatselt platsil alla jäämist.

Küll aga võib see aidata muidu võrdset mängu kodumeeskonna kasuks kallutada. Statistika Inglismaal näitab justkui selgelt, et sellest on kasu – kodumeeskond võidab seal 45% ja viigistab 25% mängudest. Itaalia liigas asjad küll sama vesiselged ei ole. Sel hooajal on kodumeeskonnad seal võtnud 47,6% võetavatest punktidest. Võõrsil on see protsent 44,8 – seega ainult 2,8-protsendiline vahe. Tõsi, eelmise hooaja statistika on märksa kõnekam: 53,16 protsenti võrreldes 37,3 protsendiga. Hispaanias on lisaks Valenciale kodumängudel sel hooajal kaotuseta peamiselt need meeskonnad, kes on niikuinii tabelis eesotsas – Barcelona ja Real, üks kodukaotus on Atleticol (tabelis kuues), kaks Sevillal (kolmas). Saksamaal on kodus kaotuseta püsinud ainult tabeli teine, Dortmundi Borussia, kuid tervel tabelitipul (Bayerni München, Leipzig, Mönchengladbachi Borussia, Leverkusen, Schalke) püsib kodukaotuste arv ühe-kahe mängu piires.

Netikülje Thesefootballtimes kolumnist Adam Williams toob samas välja, et näiteks Itaalias ollakse mängudega suletud uste ees rohkem harjunud kui teistes liigades, sest 2006. aasta Calciopoli skandaali järel pidid päris mitu matši publikuta pidama nii AC Milan, Fiorentina kui ka Lazio, aasta hiljem Catania-Palermo derbil puhkenud rahutustes hukkunud politseiniku tõttu sajad teisedki tiimid üle terve saapamaa.

Guardiani Lewise sõnul on üks asjaoludest, millele publiku vali kaasaelamine võib mõjuda, aga kohtuniku otsused. Nii küsibki ajakirjanik esialgu veel retooriliselt, kas näeme siis, kui liigad taas pihta hakkavad, telepildi vahendusel ka kohtunikelt õiglasemaid otsuseid. Williams omakorda ennustab oma arutluses, et järgmistel kuudel teleri vahendusel nähtavate sadade jalgpallimatšide kummituslik õhkkond tühjade tribüünide ees võib mängust morbiidse mulje jätta. Ta küsib: kas see üldse enam ongi jalgpall? Tasub seda üldse vaatama hakata? Ja vastab ka ise: see on just näide sellest, et kuigi ajad on rasked ja olud hullud, siis show must go on.

Ka UEFA on seisukohal, et parem mängida publikuta kui üldse mitte mängida. UEFA president Aleksander Ceferin ütles intervjuus Saksa telekanalile ZDF, et kuigi jalgpall pole ilma fännideta sama, siis teleri vahendusel saab selle siiski poolehoidjateni viia ja sedasi kõigile raskel ajal natukenegi rõõmu pakkuda. "Parem mängida suletud uste taga ja vaadata kohtumist teleülekandes, sest inimestele on seda vaja. See annab kõigile positiivset energiat."

Ei tahagi staadionile?

Austraalia kriketikoondise treener Justin Langer on osutanud publikuta mängude positiivsele küljele: "Lapsena kriketimängudega alustades ei ole ju kuskil mingit publikut – võibolla emad-isad käivad vahel kohal. Aga siis ei mängi keegi publiku nimel, vaid üksnes armastusest mängu vastu – sellepärast, et sulle meeldib oma sõpradega mängida, sulle meeldib mäng ise," rääkis Langer BBC Radio 5 kanalile antud intervjuus ning avaldas arvamust, et see võiks nii mõneski sportlases taas mängukire üles äratada.

Ameeriklased on tunnistanud, et nemad koroonaviiruse pandeemia järgses maailmas nii väga staadionile ei kipugi ja eelistaksid kohtumisi vaadata just teleri vahendusel, kui nendega ükskord taasalustatakse. Spordikanal ESPN vahendas ühe ülikooli poolt läbi viidud küsitluse tulemusi, kus 72 protsenti küsitletutest tunnistas, et enne vaktsiini turuletulekut nad spordivõistlusi kohapeale vaatama ei läheks. 12 protsenti leidis, et teeksid seda juhul, kui publiku seas oleks võimalik hoida teatavat sotsiaalset distantsi ja ainult 13 protsenti käiks sporti vaatamas nagu varem.

NBA-s on samuti kaalutud hooaja jätkamist ühel neutraalsel pinnal, kus õnnestuks kõik mängud järjest ära pidada – loomulikult ilma publikuta. Kolmekordne NBA tšempion LeBron James ütles aga, et ilma publikuta ta mängul mõtet ei näe ning et tema sellisel juhul platsile ei lähekski. Tõsi, hiljem on ta oma sõnadest taganenud.

On alasid, mida ilma publikuta ette ei kujutaks – lisaks meeskonnamängudele ilmselt ka tennis, kergejõustik, teataval määral ka rattasport oma suurte klassikaliste velotuuridega. Aga on siiski ka terve rida alasid, kus publiku kohalolu pole vähemalt sportlaste jaoks nii suure tähtsusega ja mida teleri vahendusel on ehk mugavamgi jälgida: kindlasti auto- ja motospordi alad, samuti mõned talialad nagu näiteks kasvõi freestyle-suusatamine või kurling; samuti purjetamine, sõudmine ja aerutamine, golf, orienteerumine, male, võibolla ka ujumine, maadlus, judo, vehklemine, ratsasport, snuuker ja piljard. See kõik annab lootust, et sport on võimalik ka siis, kui pandeemia nii palju järele annab, et lubab sportlastel taas oma tööpõllule naasta, isegi kui meie tavainimestena peame normaalsuse naasmist veel pikemat aega ootama.