"Spordipühapäev": kas Eesti vajab riiklikku spordiväljaannet?
Vikerraadio seekordses saates "Spordipühapäev" tuli arutelu alla olukord Eesti spordiajakirjanduses. Kas Eesti vajaks riiklikku spordiväljaannet?
Eestis saab spordisõber valdkonnaalast huvi rahuldada läbi erinevate infolevi kanalite. Trüki- ja elektroonilise meedia omalaadses "pusles" on aga räägitud sellestki, et juba rohkem kui kümme aastat pole Eestis ilmunud riiklikult rahastatavat spordielu käsitlevat trükiväljaannet. Viimaseks taoliseks väljaandeks oli aastatel 2003-2005 ilmunud Eesti Spordileht, mida andsid välja Eesti Olümpiakomitee ja Sporditeabe Sihtasutus. Tasub meenutada, et riikliku spordilehe traditsioon on Eestis tugev ning ulatub 1920. aastasse.
Ühelt poolt on meil seega olemas positiivne kogemus, teiselt poolt tuleb aga arvestada muutunud meediaruumiga. Kuna teema paistab spordiringkondade inimesi kõnetavat, siis küsigem: ehk tuleks algatada laiem diskussioon? Kas Eesti vajab trükisõnas ilmuvat riiklikku spordiväljaannet? Ning kui jah, siis milline see väljaanne olema peaks?
Meie spordimälu talletava Eesti Spordiajaloo Seltsi aseesimees ja Tallinna osakonna juht Rein Järva on veendunud, et riiklik sporti käsitlev trükiväljaanne tuleb mingil kujul taastada.
"Küsimus on põhimõtteline. Sport on riigis ainuke suur kultuurivaldkond, kus ei ole oma häälekandjat," tõdes Järva. "Spordiajaloo seltsi hinnangul peaks tingimata kultuurilehe ühe väljaandena olema ka spordi ja kehakultuuri väljaanne. Ja nimelt häälekandja, kus ruumi täidaksid mitte ainult kutselised ajakirjanikud, aga ka kõik need inimesed, kellel on spordist oma sõnum öelda. On nad siis eelkõige sportlased ise, treenerid, funktsionäärid."
"Puudu jääb tasakaalustatud spordisõna. Kui lööme lahti erameedia väljaanded, nende spordiküljed, siis näeme, et kirjutatakse kõige rohkem võib-olla kümnest spordialast ja nendest sportlastest, kes on n-ö pildil – Tänak, Kontaveit, Klavan. Ja see on üsna loomulik, sest erameedia ülesanne on kasvatada oma ärimahtu ja selle läbi on pidevalt pildil need sportlased, kellest räägitakse. Aga teist sporti nagu polekski olemas. Sellepärast oleks vaja tasakaalustatud spordisõna ja seda kohta võiks täita n-ö spordi Sirp."
Järva on asjatundliku nõu saamiseks pöördunud võimaliku spordiväljaande taastekitamise küsimusega ka Eesti meediateadlaste poole. Spetsialistid ütlevad, et väärika spordilehe puudumise probleemi on erinevate spordi- ja kultuurihuviliste poolt tõstatatud varemgi. Killustunud meediaruumis ei pruugi selline väljaanne aga otstarbekaks osutuda, sest spordi üldväljaanne ei pruugi leida tänulikku lugejat. Üks lahendus võiks olla hea koostöö mõne juba praegu ilmuva väljaandega. Teadlased rõhutavad lisaks, et Eesti spordimeedia hetkeseisust aru saamiseks oleks oluline läbi viia põhjalikud uuringud. Mida arvab Järva ideest avaldada riikliku spordiväljaande numbreid juba mõne praegu tegutseva trükiväljaande juures?
"Katsetada ju võib. Selline ettepanek on tehtud Eesti Meedia juhtidele, konkreetselt Lauri Hussarile, Marko Kaljuveerile, Ott Järvelale, et nad võiksid näiteks teisipäeval Postimehe vahele panna Eesti Spordielu. Katseliselt võiks proovida, mis välja tuleb. Ise arvan, et Postimehe lugejanumbrid võiksid sellest tõusta," arutles Järva. "Selge, et veeb on väga jõuliselt peale surunud ja jätkab oma pealetungi. Aga veeb on noorema põlvkonna pärusmaa, aga ärme unusta, et on ka vanem põlvkond, sügavuti sporti armastav põlvkond."
Eesti Olümpiakomitee eestvedamisel hakkas Eesti Spordileht 2003. aastast taas ilmuma, paraku lõpetati selle väljaandmine 2005. aastal. Autor: Lauri Kulpsoo/Eesti Meedia/Scanpix
Vikerraadio küsis antud küsimuses ka kultuuriministeeriumi arvamust. Kultuuriministeeriumi spordi asekantsler Tarvi Pürn sõnas oma kirjalikus vastuses järgmist: "Kindlasti oli ajaleht Eesti Spordileht omas ajas oluline väljaanne, kuid võrreldes selle ilmumisajaga on meie meediamaastik ja inimeste meedia tarbimise harjumused oluliselt muutunud. Tehnoloogia arenguga on tekkinud ootus saada kommentaare ja analüüse reaalajas või kohe vahetult pärast sündmust."
"Ei saa nõustuda väitega, nagu oleks spordi häälekandja Eesti spordimaastikult kadunud. Kiiresti töötava online-meedia vahendusel on kogu informatsioon reaalajas kättesaadav. Spordiülekandeid pakuvad nii tele- kui ka raadiokanalid, tehakse ka internetipõhiseid ülekandeid. Spordipoliitikat ja valdkonnas toimuvaid arenguid analüüsiv jutusaade on olemas Eesti Rahvusringhäälingul, Delfil ja Tallinna TV-l," jätkas Pürn. "Lisaks tulemuste kajastamisele on laiemat diskussiooni võimaldav spordirubriik olemas ka üleriiklikult levivatel päevalehtedel ning ka maakonnalehtedes on tööl sporditoimetajad. Ilmuvad valdkondlikud ajakirjad nagu Jalgpall, Basketball, Tennis, Jooksja ja laiapõhjalisem ajakiri Sport. Kaks korda aastas ilmub eestikeelne sporditeaduslik ajakiri Liikumine ja Sport."
"Väga suur panuse annavad sporditeemade kajastustesse ka spordialaliidud, kes toodavad sisu nimetatud ajakirjadesse, koondavad informatsiooni oma kodulehtedele ja levitavad seda ka sotsiaalmeediakanalites," lisas Pürn. "Võib öelda, et informatsioon on hästi kättesaadav ja kanaleid, kus osapooled sõna saavad võtta, on varasema ajaga kindlasti rohkem."
Toimetaja: Maarja Värv