"Ega see neljas koht just kõige toredam koht ole, mida tiitlivõistlustelt saada, sest me kõik ju teame, et medal on ainus, mis maksab," sõnas Differt pärast võistlust.

"Selles mõttes oli päev üsna edukas: alustasime Hispaania vastu väga kindlalt, Poola aga oli torge-torkes, aga pigem ikkagi oli kaalukauss rohkem meie pool. Siis tuli üllatuslikult vastu Šveits, kes võitis Prantsusmaad."

"Šveitsiga oleme mõnikord kohamatšidel kohtunud. Nad on üsna ebamugavad vastased ja täna oli nende ankrunaine väga heas hoos. Ta on muidu ka üsna jõuline vehkleja, aga vehklejate keeles võib öelda, et tal kõik põles. Kõik liigutused, mida ta tegi, need tavaliselt ka punktiks läksid," kirjeldas Differt.

"Kahjuks jah see matš nii kulges. Võistkonnavõistluses on ikka nii, et kui mõnel võistkonnaliikmel ei tule mõnikord välja, siis teiste ülesanne on see niiöelda "ära koristada". Aga täna see Šveitsi vastu kahjuks ei õnnestunud. Ühe korra õnnestus tulla kaotusseisust välja, aga hiljem seda enam ei suutnud."

"Itaalia vastu oli pronksimatš ka üsna pingeline," jätkas Differt. "Ma arvan, et pealtvaatajatel oli päris põnev pealt vaadata. Saime küll viimaseks minimatšiks edu sisse, aga see on sport ja see on vehklemine. Nii kaua, kui matš pole läbi, ei ole võistlus veel läbi. Täna siis kahjuks tuli otsustavale torkele kaotus vastu võtta."

Kui Pariisi olümpiale Eesti naiskond ei pääsenud, siis sel hooajal on võistkonnavõistluses end taas paremini leitud. "Me pole EM-il ka ammu nelja hulka pääsenud. Oleme jäänud 16 hulka või kaheksa hulka. See on väike samm edasi, aga samas on neljas koht kõige valusam koht. Medal oleks parem variant olnud," krimpsutas Differt kujundlikult nina.

"Aga õnneks on MM veel ees ja selle hooaja põhjal võib öelda, et meil on võistkonnavõistlused natuke paremini hakanud välja tulema. Aga eks näis, mis MM toob. Me vist natuke tõuseme maailmareitingus, aga sõltub, kes seal vastaseks tuleb."