ERR Pariisis | Vedru: viibides prantslaste pühal üritusel
On suur väärtus, et veel olümpiamängudel leidub endiselt võistlusi, kus kollektiivne vaimsus puudutab päriselt väga suurt osa riigi ühiskonnast või publikut lausa globaalselt, kirjutab Johannes Vedru.
Teame ju, et olümpia kipub mastaapsuse tõttu killustuma ja igal osaleval riigil on niikuinii "oma mängud". Seda enam olen õnnelik, et sain sündmuskohal kaasa elada prantslaste jaoks ühele Pariisi olümpia absoluutsele tipphetkele – Teddy Rineri kuldmedalivõidule judo raskekaaluturniiril.
Kas 35-aastase Rineri võidukas finaal on ehk isegi sündmus, mille kohta prantslased tulevikus üksteiselt küsivad, kus olid sina, kui see juhtus?
Prantslased kujundasid kodustele mängudele tulles kolmekordse olümpiavõitja staatuses olnud Rinerist ühe olümpia esindusfiguuri ja ta tuli selle rolliga hiilgavalt toime. 26. juulil süütas Riner koos Marie-Jose Pereciga Jardin des Tuileries's olümpiatule. 2. augustil sai temast läbi aegade enim olümpiamedaleid võitnud judomaadleja.
Rineri võiduga kulmineeruv õhtupoolik on judohallis eriline. Erinevalt kõigist ülejäänud võistluspäevadest lastakse sel korral ka ajakirjanikest saali ainult neid, kes on esitanud vastava taotluse. Mina, muutunud reeglitest mitteteadlikuna, jõuan kohale ilma piletita. Tänu kolleeg Maarja Värvile ja Eesti delegatsiooni pressiatašee Merili Luugile õnnestub kriisiolukord siiski loetud minutitega lahendada. Olgu tänatud, et meile nii loomulikuna tunduv internetiajastu on saabunud ka Pariisi!
Jõuan pärale meeste raskekaaluturniiri pronksikohtumisteks. Publik teeb vaikselt sooja, aga energiat veel liigselt ei raisata. Ent kui pronksikohtumistest viimane läbi saab, algab kohe ka suur etendus. Rahvas laseb häälepaelad valla ja hakkab skandeerima "Teddy! Teddy!". Kohale on toodud arvestatavalt korralike mõõtmetega drapeau francais'd. Olen "sunnitud" pressitribüünil püsti tõusma, et tatamil toimuvat normaalselt näha – tegelikult pole see mingi pingutus, vaid puhas rõõm!
Nüüd tutvustatakse finaliste. Ootan korealasest vastase nime väljahõikamise järel kollektiivset vilekontserti, aga prantsuse publik näitab Kim Min-jongi suhtes üles judomaadlusele kui spordialale kohast austust. Lõuna-Korea lootus on ohtlik vastane: tänavune maailmameister, kes võiks ekspertide arvates tekitada probleeme ka Rinerile. Iseäranis kardetav on see tehnika, mis tõi Kimile edu poolfinaalis.
Prantsuse vägilane ise on päeva alustanud suhteliselt krobeliselt. Näiliselt raskete võitude järel seljatas Riner aga eelmises ringis oma rivaali muljetavaldava ipponiga. Ta on finaalis ja kes panustaks siin tema vastu?
Meenub kevadine vestlus endise judoka, praeguse treeneri Mattias Kuusikuga. Vikerraadio "Spordipühapäeva" saates ütles ta nii: "Ma usun, et Riner on Pariisi olümpiaks väga motiveeritud. Just sellepärast, et tal läks Tokyo olümpia aia taha, sest ei võitnud individuaalvõistlusel kuldmedalit. Ta on pärast Tokyo olümpiat väga heas hoos olnud ega pole ühtegi matši kaotanud. Ma usun, et ta on võimeline kuldmedalit võitma. Kui mul oleks panustamiseks võimalus, siis on suurem võimalus, et ta võidab kuldmedali kui kaotab selle." Kuusik lisas toona: "Ta ei anna teistele võimalust ennast võita, aga ta on alati väga heas vormis. Ma arvan, et kõik raskekaallased unistavad Rineri võitmisest."
Mis veel võiks olla Kim Min-jongi karjääris erilisem, kui võtta olümpiakuld prantsuse rahva ja Rineri nina alt just Pariisis!
Nüüd kutsutaksegi saali sinises kimonos maadleja. Ma ei ole judomatšide puhul eriti kohanud (kui üldse), et sportlane hõigataks välja sarnasel viisil, nagu tutvustatakse jalgpallikoondiste superstaare. Ehtprantslasliku hääletämbriga härrasmees ütleb omalt poolt vaid "Teddy!" ja lubab publikul seejärel ennast veidi tugevamalt välja elada. "RINER!", kajab saalist vastu.
Judomatš kestab olümpiaturniiril kaasajal neli minutit, koos pausidega mõne võrra rohkem. Kogu selle aja esitab publik sisuliselt pausideta ühislaule. Laulude sisu on üsna konkreetne: need räägivad Teddy Rinerist. Enamikel juhtudel pole sportlase nimest tarvis eriti palju rohkemat teadagi.
Võiks ju eeldada, et niisugune rahvapoolne surve avaldub ka kõige raudsema närviga atleedi tegemistes. Kui päeva alguses võib seda ehk aimata, siis finaalis naudib Riner ilmselgelt seda, mis tema ümber toimub. Ei pea oleme eriline kehakeeleekspert, et prantslase positiivsest hoiakust aru saada.
16 sekundit enne maadlusaja lõppu saabub unustamatu kulminatsioon. Rohkem kui sajakilose mehe kohta välkkiire liigutusega saadab Riner kaunilt põrandale sellegi vastase! Korras! Hollywoodi stsenaarium täideti professionaalse täpsuse, kuid samas nii inimliku loomulikkusega. Mul on külmavärinad – Pariisis pole ma niisugust momenti veel läbi elanud. Kregor Zirgi poolfinaal pääseb ehk lähedale... Kõik, kes sel tunnil ja minutil siin viibisid, on enda üle natukene uhked. Kohustuslik selfi ei tundu ülepakkumisena nendegi jaoks, kes seda "noorte haigust" muul ajal ei põe.
Veidi pärast esimesi joovastushetki saabuvad rahva ette ka Marie-Jose Perec ja kahekordne judo raskekaalu olümpiavõitja, Rineri mõnetine analoog (või vastupidi?) David Douillet – kullavõitja Atlantast ja Sydneyst. Kolmik kohtub. Inimesed seisavad toolidel, et maagilistest minutitest natukenegi paremat vaadet omada. Pääsen Rinerist umbes viie meetri kaugusele. Vaimustun korraks nagu poisike, aga suudan ennast siiski sisemiselt kontrollida. Olümpia pole ju veel läbi. Ehk on ruumi enamakski?
Toimetaja: Maarja Värv