Laia diapasooniga suveolümpia võib sind üllatada ootamatult ja peaaegu igal sammul. Vaatan hommikupoolikul Eiffeli torni ääres asuval lummaval väliareenil naiste rannavõrkpalli. Šveitsi koondise eestlasest treeneri, Rivo Vesiku hoolealused alistavad hispaanlannadest vastased kokkuvõttes kindlat klassi näidates 2:0. Päike lõõmab, sooja on 24 kraadi ja publik – eriti lähedal istuvad prantsuse noored – elab meeleolukalt kaasa.

Selles kõiges ju liiga palju ootamatust polegi, ehkki tribüünilt nii loomulikult silma hakkav kombinatsioon rannavõrkpalliväljakust ja Eiffeli tornist pakub esimesel momendil ikkagi meeldiva jahmatuse: võimas vaatepilt on!

1889. aasta maailmanäituseks valminud ja Pariisi sümboliks kujunenud terastorn on olümpiafännidele justkui teejuht mitme spordiala areenidele. Eiffeli torni "olümpiarajatiste tsoonis" võib nautida erinevat vaatemängu.

Jalutan rannavõrkpalli soojendusväljakute juurest väljapääsu poole. Liigun paari metallaia vahel ringi, kuni järku kuulen vasakult möirgavate fännide kisa. Välimise seina järgi pole minu kõrval asetsevat ehitist võimalik hoobilt tuvastada. Raputan siinkohal ka endale tuhka pähe – ma ei tea veel väga täpselt, millised spordialad Eiffeli torni olümpiaalal lisaks rannavõrkpallile endale "püha paiga" leidnud on...

Õnneks näen, et spordihalli tagauks on kutsuvalt lahtises asendis ja noore ning seikleva olümpiahingena lähen muidugi sisse. Turvatöötajad lubavad mind edasi ja niimoodi jõuan pealtvaatajatele mõeldud tribüünile. Kuna ajakirjanikud paiknevad tavaliselt pigem veidi omaette tsoonis, siis on selline "täiesti rahva seas" spordivaatamine vahelduseks väga värskendav. Mida ma siis jälgima sattusin? Ahah, judot!

Meeste kehakaalu kuni 73 kilogrammi turniiril on alanud veerandfinaalid. Olümpiamängudeks ajutiselt püstitatud Champ de Mars Arena mahutab 9000 inimest ja paistab olevat praktiliselt täis. Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Judo on Prantsusmaal väga kõrges hinnas spordiala (raskekaallane Teddy Riner süütas ju Pariisi olümpiatule) ja praegu matil võistlevas kehakaalus jõudis kaheksa hulka ka Prantsusmaa koondislane Joan-Benjamin Gaba.

Ajastus on elus tihtipeale otsustav. Mul veab: Gaba ning jaapanlase Soichi Hashimoto kohtumine on hommikupoolse sessiooni eelviimane matš ja algab peatselt. Ootan huviga! Mis sellest, et kummagi judomaadleja nimi ei ütle mulle tegelikult midagi. Kehakaalus kuni 73 kilogrammi meie olümpialane Klen-Kristofer Kaljulaid ju ei võistle.

Jaapanlane on 2017. aasta maailmameister ja prantslane tänavuse EM-i pronks, kuid mina kohtun nendega elus võib-olla esimest ja viimast korda. Olümpiamängude karm, aga teisalt muigama panev reaalsus – mis muud!

Kõik see, mida prantslaste kohta olümpiamängudel veedetud päevade jooksul kolleegidega teada oleme saanud, kehtib ka Gaba ja Hashimoto kohtumise puhul. Mingist pühalikust vaikusest (kasvõi võtmehetkedel) me saalis muidugi mõista ei räägi. Kodupublik trambib jalgu ja vilistab. Üle saali kostuvad teatud aja järel kindlas rütmis skandeeringud "Allez les Blues!" ja (modifikatsioon) "Allez Gaba!". Veelkord, tasub arvestada, et vastamisi on kahe judospordi suurriigi, võiks isegi öelda, et suurkultuuri esindajad. Nii prantslased kui eriti muidugi jaapanlased tunnevad ala ja hindavad oma sangarite tegusid. Pealegi, kuni 73 kilogrammi kaaluvad mehed pakuvad tänu oma väledusele atraktiivset judot, mida 9000 inimesel on veel lihtsam ühiselt nautida – ainsa silmapilguga võib toimuda midagi väga otsustavat.

Prantslane alustab matši tunduvalt aktiivsemalt ja jaapanlane korjab paar hoiatust. Paistab, et ühte või teist moodi võtab Gaba siit võidu ära, kuid aja edenedes hakkab seis võrdsustuma. Gaba tahab hirmsasti täita publiku kõrgeid ootusi, aga väsimus võtab temagi vaikselt oma haardesse ning visa jaapanlane muutub ohtlikumaks. Veerandfinaal läheb lisaajale, kus võitjaks kuulutatakse vastavalt reeglitele esimesena punkti teeninud maadleja.

Sellel närvilisel minutil tunned järsku, kuidas tatami kohal ja ümber hõljuvast prantslaste "kollektiivsest hingusest" on nende kaasmaalasel iseäranis palju abi. Gaba ei suuda matši enam kontrollida, aga mingi seletamatu asi justkui hoiaks teda kaotusohust eemal. Kui lisaaega on kulunud kaks ja pool minutit, teenib jaapanlane rünnakul tehtud reegliterikkumise eest oma kolmanda hoiatuse ja ühes sellega kaotab kohtumise. Mõtled korraks, kas kohtunik, kelle otsus lõpuks kõik määras, polnud ehk samuti prantslaste energiavälja ohvriks langenud.

Joan-Benjamin Gaba pääseb poolfinaali ning võib õhtul igal juhul arvestada sellega, et saalitäis rahvast lihtsalt ei lase tal õhtul niisama kaotada. Ja turniir tervikuna kodumaa sportlase edust paratamatult võidab. Vähemalt medalimatši Gaba pääseb. Nagu tõdesime mõned päevad tagasi Nelli Differti kohta...

Judosaalist välja tulles mõtled, et see kõik oli jube äge. Delfis töötava kolleegi Eigo Kaljuranna poolt bussisõidul lausutud tõdemus kehtib neil päevil täiega – Pariisi olümpiamängude parim osa on olnud prantsuse publik. Prantslased teevadki olümpiast elamuse!