Arsenal läks 60 000 pealise kodupubliku ees juhtima 11. minutil, kui Stina Blackstenius karistas ära Wolfsburgi kaitseliini ja väravavahi Merle Frohmsi ebakõlad ning lükkas palli tühja väravasse. Jill Roordi täpne kauglöök 41. minutil saatis naiskonnad vaheajale viigiseisul ja 13 minutit pärast teise poolaja algust viis Alexandra Popp peaga kodunaiskonna värava all tugeva surve tööle saanud Wolfsburgi juba ette.

Kui kolm minutit pärast teise poolaja algust võttis VAR Blacksteniuse teise värava suluseisu tõttu ära, taastas Arsenal 75. minutil pärast Jennifer Beattie täpsele pealöögile järgnenud pikka kontrolli ikkagi viigi. Et ka avamäng Saksamaal lõppes 2:2 viigiga, selgitas teise finalisti lisaaeg.

Dramaatilise pooltunni käigus oli mõlemal naiskonnal hulgaliselt võimalusi, näiteks ei suutnud Pauline Bremer 112. minutil üheksalt meetrilt realiseerida enda head eeltööd ning Arsenali kapteni Katie McCabe'i üle jala läinud tsenderdus tabas mõned minutid hiljem Wolfsburgi värava latti, aga otsustaval hetkel nõelas ikkagi viiekordne finalist: 119. minutil kaotas Arsenali kaitsja Lotte Wubben-Moy surve all palli, suurepäraselt vahetusest sekkunud Jule Brand saatis terava söödu värava alla, kus selle lükkas võrku Bremer.

3. juunil Eindhoveni Philipsi staadionil toimuvas finaalis kohtub Wolfsburg Barcelonaga. Saksamaa esiklubi on Meistrite liiga võitnud aastatel 2013 ja 2014, lisaks on finaalis mängitud aastatel 2016, 2018 ja 2020. Barcelona on pärast profivõistkonnaks muutumist 2015. aastal kujunenud Euroopa jalgpalli suurkujuks ning viimasel viiel aastal finaali jõudnud neli korda, ainus senine võit pärineb üle-eelmisest aastast.