Seevastu on meil kõigil silme ees kuldne epeenelik, nende rõõmupisarad ja grupikalli vehklemispoodiumil pärast seda, kui kõik oli selgeks saanud. Veel on kindlasti meeles Karsten Warholmi särgipurustamine pärast imejooksu ja äge korvpalliturniir.

Nüüd ootame Pekingit ja juba juhtub. Covid-langejaid on nii meil kui mujal. Loeme ülikarmist korrast ja megamullist, kuhu sisse on pandud kogu olümpia. Loeme intervjuude ajal kasutatavast küsija ja vastaja vahel olevast klaasseinast. Kuuleme lugusid ülitihedast testimisest ja pidevast aruandlusest oma käikude osas.

Kõik need jutud vaibuvad või vähenevad oluliselt sel hetkel, kui Eesti saab esimese medali. Oletame, et see juhtub juba 8. veebruaril, kui Kelly Sildarul on Big Airi finaal. Võistluste neljandal päeval. Esimesest medalihetkest alates on olümpia meie jaoks hoopis teise tähendusega, koroonajutud taanduvad medalilugude ees ja turvamulli jutte võetakse pigem meeleoluka lisaväärtusena meie ajaloolise sündmuse juures.

Medal on päris korralik spinn loomaks Pekingi taliolümpia kuvandit eestlaste jaoks.

Medali puhul on olümpial ja üldse kõik hästi. Kui medalit ei tule, võimendub tegelikult kõik, mida Eesti spordi, koroona ja Hiina puhul võimendada annab.

Kui tuleb medal, ei lähe Hiinas koroonapositiivseks osutunud sportlaste saatus enam kellelegi korda. Sest meil on medal ja medal on ainujumal.

Medal võib olla mõnel juhul (Kristjan Ilves) vähem kui sekundi kaugusel, Kelly puhul võib sõltuda ühe inimese (kohtuniku) selle hetke otsusest.

Liblikatiiva löögi mõju tunneme me alates reedest omal nahal väga selgesti.