Schwede jutustus kultuuriinimeste jalgpalliigatsusest:

1970. aastatel, kui jalgpall ei olnud enam esindatud NSV Liidu meistrivõistlustel ja Eesti spordi tulemused hakkasid alla käima ka rahvaste spartakiaadidel, kust ei tulnud enam loodetud arvul medaleid ja punkte, tekkis diskussioon spordiajakirjanduses, kas me ei peaks valima välja meelis- ja eelisspordialad, millele panna rõhk, et olla edukas.

Selle diskussiooni käigus hakkasid sõna võtma mitmed kultuuriinimesed. Näiteks kirjanikud Teet Kallas, vennad Tuulikud, Vello Lattik, luuletaja Ott Raun, näitleja Lembit Ulfsak. Arutlus läks sellesse suunda, kas saame üldse pidada oma sporti täisväärtuslikuks, kui meil puudub jalgpall.

Toodi ka näiteid, kuidas teiste liiduvabariikide inimesed, kellega on paljudel isiklikke kokkupuuteid, ütlevad samuti, et kuulge, teil pole jalgpalli! Mis spordirahvas te selline olete!?

Tekkis huvitav fenomen, et olukorras, kus eestlased ei määratlenud ennast jalgpalli mängiva rahvana, tekkis mingisugune igatsus suure jalgpalli järele, mida sai toona näha ainult teleekraanilt.