"Jooks tuli raskelt," tunnistas Fosti. "Strateegia oli selline, et 15. kilomeetri peal alustada. 10 km nii suutsin hoida, siis vaatasin, et pulss on ikkagi kõrge – kohe alguses oli punases, mis on maratonis väga vale. Tuli vaadata, kuidas organism peab ja hoida sellist tempot, mida hoida annab. Kuna ikkagi see kuumus andis tunda kehvema seisu pealt rohkem, siis hakkas vaikselt tempo langema. Midagi polnud teha, tuli lõivu maksta."

"Miks see nii läks? Ma arvan, et see kadalipp siia oli minu jaoks keeruline. Täites olümpianormi aprillikuus ära, ei taastunud ma sellest maratonist täielikult ära," jätkas Fosti, kes viis aprillis isikliku rekordi 2:10 peale. "Olin liiga ülemotiveeritud, hakkasin liiga hoogsalt trenni tegema. Maikuus, nähes, et organism käitub imelikult – pulss oli treeningutel kõrge, magasin kehvasti –, oleks pidanud tegema drastilisi otsuseid. Spordimehena tahad ikkagi maksimumi võtta ja tulla olümpiamängudele paremat tulemust tegema. Nähes mingil perioodil juunikuus, et väsimus on kontides, võtsin küll rahulikumalt, kuid viimasel treeningperioodil Keenias mäestikus ei saanud ikkagi väga rahulikult võtta. Isegi rahulikult joostes on seal raske. Väsimus jäi kontidesse ja täna oli seda rajal näha. Kinnituskohad hakkasid peale poolt distantsi tunda andma."

Võistluse eel pani Fosti endale üheks eesmärgiks jätta endast kõik rajale, aga väsimuse tõttu ei saanud ta seda sihti täita. "Seda ma ei suutnud teha, kuna pulss oli juba algusest peale kõrge. Kui autol on kõrged pöörded ja tahad vahetada käiku, siis sa ei saa vahetada käiku, sul on ikka pöörded kõrgel. Mul oli täna täpselt selline olukord," kirjeldas Fosti. "Sellepärast ma ei suutnud ka üle finišijoone niimoodi tulla, et ma roomaks. Jooksin oma 185-190 pulsiga ja tulin üle joone. Jah, kõik kohad on valusad, kuid ma ei suutnud ennast tühjaks joosta. Tühjaks joosta ei suutnud ma seetõttu, et vorm polnud selline nagu oleks võinud olla."

106 alustanust jõudis Sapporos lõpuks finišisse 76 meest. "Kõige olulisem on see, et olen üle finišijoone. Olen terve ja ma ei ole kurb. Olen ikkagi rõõmus, et olen olümpiamaratoni lõpetanud ja mul on au olla selles seltskonnas," avaldas Fosti. "Muidugi on kahetised tunded, et pole täitnud oma eesmärki olla esimeses pooles, kuid selline on elu praegusel hetkel."