"Eks seda ega, mis koos veedame, on väga palju," rääkis Oja. "Olen oma inimtüübilt selline, kes otsib lähedust, mistõttu on Kaleviga loodud side mulle isiklikult nii vajalik ja kodune."

"Ma arvan, et me ei räägi spordist nii palju," sõnas Ermits. "Teeme trennid ära, räägime vajalikud asjad ära, aga on ka muid asju, millest arutada."

Seejuures tunnistavad nii Oja kui Ermits ausalt, et kuigi kõik nende tegemised käivad koos, pole veel kunagi tekkinud hetke, kus üksteisest nii-öelda villand saaks.

"Eks mina olen see emotsionaalsem pool, Kalev on tugev kivi," tõdes Oja. "Kui ma olen rõõmus, siis olen väga rõõmus. Arvan, et tasakaalustame üksteist väga hästi, üleviskamisi ei ole kindlasti olnud. Kui ma oleksin natuke teistmoodi ja vajaksin privaatset aega rohkem, oleks kindlasti raskem."

Üheks eredaimaks kogetud hetkeks on Ojal ja Ermitsal üle-eelmise hooajal Annecy MK-etapp, kus omavahel pärast võistlust Kalev Ermitsa 14. kohta jagada ei saadudki.

"Mäletan, et nägin telekast, et ta finišeeris," meenutas toona IBU karikasarja etapile sõitnud Oja. "Ma ei liialda, kui ütlen, et alla minuti oli mööda läinud ja nägin, et Kalev Ermits helistab. Esimese hooga mõtlesin, et see on kindlasti mingi määrdemees või treener, aga [Ermits] oli finišialas saanud oma telefoni kätte - "mul oli peaaegu kohe taskust võtta," torkab Ermits vahele - ja see emotsioon ja õnnetunne oli niivõrd vahetu. Kui me koos ei ole, leiame ikka lahenduse."