Missugused on nüüd emotsioonid, kui oled mitu tundi saanud seedida viiendat kohta, kaotust USA-le ja šokeerivat algust Suurbritanniaga?

Algus oli tõesti väga šokeeriv. Ma olin matši lõpus iseenda vehklemise pärast täiesti šokis. Nii rasket matši me ei oodanud. Aga lõppude lõpuks peame selle viienda kohaga ka rahul olema. Me küll Ameerikale kaotasime, aga Saksamaad ja Itaaliat ikkagi võitsime. Seekord läks nii.

Millest naiskonnal hetkel puudu jääb, et olla poodiumi kõrgeimal astmel nagu 2016, kui esimest korda maailma karikas naistele Tallinna Mõõga nime all esimest korda oli?

Täna oligi kõigil kramp sees. Alguses Suurbritannia vastu ei tundnud keegi end vabalt. Ei saanud teha asju, mida muidu kogu aeg teeme. Eks sealt see algus natuke niimoodi lonkama hakkas. Aga Rumeeniaga võtsid kõik ennast kokku ja saime väga hästi hakkama. Ameerika oli meie jaoks täna äärmiselt ebamugav.

Te olete ameeriklannasid võitnud, neile kaotanud. Su uus treener Nikolai Novosjolov ütles, et lõpus te lagunesite.

Jah. Eks ma seda enda viimast matši mõtlen veel mõned päevad. Kuna ma olen enne läinud Ameerika vastu ka kaotusseisus, olen suutnud tasa teha ja lisaajal võita. Ikka jääb kripeldama, sest tean, et olen seda varem teinud. Eks istume nüüd oma treeneritega kokku, räägime-arutame ja üritame järgmistel võistlustel olla palju paremas psühholoogises vormis.

Pinge ainult kasvab. Nüüd on juba võita vaja ja teine või kolmas olla. Siis on seda Tokyo piletit näha, muidu ei ole kuidagi näha.

Jah, pinge kasvab, aga peame ka sellele mõtlema, et see pinge meid ei aita. Pinge on alati, aga peame kõik enda enesekindluse leidma, üksteise nimel võitlema. Tuleb väga huvitav ja stressirohke aeg.

Loodame, et stress kajastub positiivsetes tulemustes. Oled olnud Eesti ankrunaine Tallinna Mõõgast Tallinna Mõõgani. Kuidas on olnud olla aasta ankrunaisena?

Huvitav. Kindlasti on sellega ka lisapinget. Ikkagi tunnen, et vastutan teiste ees. Pean suutma end lõpus kokku võtta. On küll pettumus, kui lähed tegema viimast matši ja ei suuda seda võitu ära tuua. Kaotustest õpitakse ja tuleb teha omad järeldused.

Peatreener Kaido Kaaberma on öelnud, et naiskonna trumbiks on ühtsus, aga samas ootab naiskond alati ankrunaiselt midagi erilist.

Eks kõik peavad ikkagi lõppkokkuvõttes vehklema. Ainult ankrunaine ei saa vehelda. Võistkond peab olema ühtne, üksteist toetama ja arvan, et sellega saime hakkama. Toetasime üksteist, ergutasime ja selles suhtes oli kõik väga hästi.

Lõpetuseks - kas Eesti naiskond jõuab olümpiale?

Ma ei saa lubada, aga ma saan lubada, et teeme endast kõik oleneva, et see nii läheks.