"Tagasi vaatan loomulikult väga hea tundega," rääkis Lehis lõppevast aastast. "Ja kui näen videot nendest matšidest, mis poolfinaalis ja finaalis pidasin, siis see tunne on väga võimas. See oli kuidagi väga müstiline päev minu jaoks. Olin väga külma närviga ja kaotusseisust vehklemine mulle väga sobis. Olen väga palju selle peale mõelnud, miks see nii läks ja ega ma täpselt ei teagi."

Kas see oli mingis mõttes ime, mis tol päeval juhtus? "Mingis mõttes küll, kuna olin olnud lapsega kodus enne seda ja see oli peale sünnitust esimene hooaeg, kus võistlesin. Hooaja algus oli ka selline konarlik. Seda enam oli see üllatus ja mõnes mõttes ka ime," nentis Lehis. "Kui laps oli kolmekuune, hakkasin uuesti vaikselt trenni tegema ja veebruaris natuke tundsin, et olen samas vormis tagasi. Ja mõne kuu pärast olin Euroopa meister. See oli ime minu jaoks."

Lehis peab käima hommikuti ja õhtuti trennis, samal ajal olema täiskohaga ema. Kuidas on see võimalik? "Kui mina ärkan, siis tihti ärkab Henri koos minuga. Söön ja toimetan, teinekord vaatan koos temaga ka multikaid. Mul on selline töö, et ei pea kellaaja peale minema," rääkis Lehise elukaaslane Harri Uutar. "Tegelen hommikuti Henriga ja lasen Katrinal magama."

Alguses käis Lehis trennis koos Henriga. "Päris nii ei olnud, et ühes käes mõõk ja ühes käes laps, aga ta oli mul kaasas, kui oli väiksem. Ta oli selline rahutu beebi ja Harri ema tuli peale tööd saali, mina tegin trenni, kui nemad olid saali teises otsas," meenutas Lehis. "Esimesed pool aastat möödus nii, siis juba hakkas kodus olema."

"Minu ema ja Harri ema, Harril on veel õde, kes aitab hoida. Minu õde ja isa," loetles Lehis abilisi. "Meil see tiim on suur, kes aitab. Neid inimesi on palju."

"Eelmine hooaeg käisid igal võistlusel minuga kaasa. Enamasti oli Harri ema, aga käis ka minu ema ja Harri käis ka. Kuna ta oli veel väike ja ma toitsin teda ise, siis ta oli minuga igal pool kaasas. Laagrid ja võistlused möödusid meil koos," rääkis Lehis. "Trennid on nüüd nii, et viin ta üldiselt Harri ema juurde ja siis ise lähen trenni."

Mis tunne on olla tippsportlase elukaaslane? "Tunne kui selline pole midagi, see on nagu tavaline tunne, sest ta on minu Katrina," muheles Uutar. "Arvestama peab sellega, et meie koosolemisaega pole kõige rohkem. Uuel aastal on võistlused poole aasta peale ära planeeritud. Eks paistab, palju me üldse üksteist näeme."

Otsus keset sportlaskarjääri sünnitada laps on üsna harukordne. "Jah, üldiselt ikka tehakse enne karjääri ja siis saadakse lapse. Aga meil Henri tahtis tulla ja nii ta tuli," sõnas Lehis. "Eks ma ikka natuke pelgasin. Väike laps tahab nii palju tähelepanu saada, kogu tähelepanu. Pelgasin, kuidas see vehklemise asi hakkab edasi välja nägema? Aga saime väga ilusti hakkama. Kodune toetus on nii suur. Ilma selleta ma ei kujuta ette, et oleksin täna see, kes ma olen."