Pärapõrgusse kolimine ei tekitanud Luigi Rivas erilist vaimustust. "Lennukis tundus mulle, nagu lendaksime Aafrikasse... ma arvasin, et inimesi saadetakse sellele saarele nende karistamiseks," tunnistas noor ründaja. Raske oleks olnud talle midagi ette heita. Lõhe Põhja- ja Lõuna-Itaalia vahel oli 1960. aastate alguses sügav ja Šveitsi piiri ääres üles kasvanud Riva kokkupuuted Sardiiniaga olid jäänud minimaalseteks, piirdunud poole kõrvaga kuuldud müütidega, vilksamisi nähtud ajalehepealkirjadega. Kõik neist negatiivsed, sest lõunast ei saanud ometi midagi head tulla. "Firenzes naersime, et Sardiinia on ju sunnitöölaager," sõnas veidi pärast Rivat Fiorentinast Cagliarisse siirdunud väravavaht Enrico Albertosi.

Võib-olla tunduski toona 19-aastasele Rivale, kes kaotas kümme aastat varem oma isa, et ülejäänud Itaaliast maha jäänud regiooni kolimine on järjekordne jumalate poolt tema teele veeretatud takistus. Kahtlused hajusid aga kiirelt. Rivast sai Cagliari bandiera, klubi legend, kes lükkas kahel korral tagasi Torino Juventuse maailmarekordilised pakkumised ja jäi Cagliarile truuks karjääri lõpetamiseni 1976. aastal. "Torinos oleksin ma teeninud kolmekordset palka, aga Sardiinia tegi minust mehe," tõdes 35 tabamusega tänaseni Itaalia koondise kõigi aegade suurim väravakütt. "Neil päevil kutsuti meid mujal Itaalias kitsekarjusteks ja bandiitideks. Ma oleks võinud Juventusega liituda, aga ma tahtsin Sardiiniale tiitli võita. Ja meie, kitsekarjused ja bandiidid, saime sellega hakkama."

"Sellest saarest" sai "meie", Sardiiniast Lombardia poja tõeline kodu.

Nad tegid seda 1970. aasta kevadel, edestades nelja punktiga Milano Interit, seitsme silmaga Juventust ja üheksaga Milani, kolme Põhja-Itaalia suurimat nime. Cagliari liigatiitel on tänase päevani ainus, mis on mandri-Itaaliast väljapoole rännanud. Selleks ajaks oli Gigi Riva Sardiinia traditsioonidega harjunud, saanud tuttavaks iidsete legendidega, kuulnud kohalike omapärast kurgulaulu ja näinud püha Efisio festivalil oma silmaga tuhandeid inimesi kõndimas värvikirevas rongkäigus. Üks üllatus oli sellel elutempot vanade uskumiste järgi seadnud saarel aga Rivale veel pakkuda. Ka pärast jalgpallitriumfi tulid inimesed Cagliari tänavatele, marssides nõndasamuti reas nagu igakevadisel rongkäigulgi, ainult seekord olid ristide ja ikoonide asemel nende õlgadel mustade ja valgete, mustade ja punaste ning mustade ja siniste lippudega kaetud kirstud. Need olid Põhja-Itaalia jalgpalli matused.

Luigi "Gigi" Riva Autor: Wikipedia.it

Ebausk ja calcio, Itaalia jalgpall, on omavahel tihedalt seotud. Liverpooli eest kandis Ragnar Klavan särginumbrit 17, mis on Itaalias kurjakuulutavate alatoonidega. Nimelt on 17 Rooma numbrites XVII, selle anagrammiks VIXI, mis tähendab ladina keeles "ma elasin". Ehk, kui ma elasin, olen ma nüüdseks surnud. 1991. aastal Cagliari presidendiks saanud Massimo Cellino, kelle juhtimisel taastas klubi kolm hooaega hiljem UEFA karikasarja poolfinaali jõudmisega korraks oma endised hiilgeajad, kuulutas numbri 1999. aastal neetuks ja keelas kõigil Cagliari mängijatel igaveseks selle kandmise. Sant'Elia staadionil vahetati istekohad numbriga 17 välja 16B vastu; kui Cagliari võõrustas Novarat 2011. aasta 17. septembril, palus Cellino kõigil staadionile tulevatel fännidel kurjade vaimude eemalepeletamiseks selga tõmmata lillat värvi särgid. Mäng võidetigi, aga ekstravagantse omaniku ajastu oli selleks ajaks juba finišisirgel.

95 protsenti Itaalia staadionitest kuuluvad kohalikele omavalitsustele, kellel ei jätku muude kulutuste kõrvalt tihtipeale raha, et iganenud katlaid renoveerida. Tribüünid lagunevad inimeste silme all ja peletavad fänne eemale, mistõttu käis Cellino uue staadioni ehitamise mõtte välja juba enam kui kümme aastat tagasi. Valmis joonistati mitmed plaanid ja alla kirjutati kümnetele lepingutele, ühel või teisel põhjusel ei saanud ükski projekt järgnevatel aastatel siiski rohelist tuld. Cellino kolis Cagliari mängud üle IS Arenasele, aga kui Itaalia jalgpalliliit leidis, et staadion ei vasta Serie A standarditele, mängis klubi jonnihoos Cellino tõttu 2011/12 hooaja viimased kodumatšid Cagliarist 800 kilomeetri kaugusel asuvas Triestes. Lihtsalt seetõttu, et alaliidule koht kätte näidata. Vähemalt tema arvates.

Pool sajandit püsinud Sant'Elia lammutati, kelmussüüdistuse saanud Cellino lahkus klubist ja seejärel pandi vaid 127 päevaga vana staadioni parklasse püsti Sardegna Arena, kümme miljonit eurot maksnud 17 000 istekohaga ajutine väljak, mis jääb Cagliari koduks järgmiseks kaheks aastaks. 2020. aastal peaks vana Sant'Elia kohal uksed avama uus staadion. Nagu Itaalia jalgpallis ikka; elame, näeme.

Sardiinlased armastavad oma ajalugu ja nii on Cagliari meeskonna legendid leidnud oma koha ka ajutise staadioni koridorides. Autor: Alberto Molina/atleticomadrid.com

Viimastel aastatel on Sardiinia klubi peamiselt tegelenud Serie A-sse jäämise kindlustamisega. 11 järjestikust hooaega kõrgliigas lõppes 2015. aasta kevadel väljakukkumisega, tagasi tõusti aga juba esimesel katsel. Eelmisel hooajal lõpetas Cagliari Serie A hooaja 16. kohaga. Kuigi Eesti jalgpallisõprade jaoks on tuntumad Cagliari ridadesse kuuluvad nimed ilmselt endine Horvaatia jalgpallikoondise kapten Darijo Srna, Milano Interi ja Roma vahel pendeldanud Marco Andreolli ja viiel hooajal Torino Juventuses mänginud Simone Padoin, leiab nende nimekirjast teisigi mehi, kelle lugu väärib rääkimist.

Klavanile konkurentsi pakkuma hakkava keskkaitsja Fabio Pisacane keha katavad kümned armid, pärand ohte täis lapsepõlvest maffia poolt kontrollitud Napoli tänavatel. "Sündisin aastal 1986 ja elasin seega Camorra verivaenu tippajal," rääkis Pisacane üle-eelmisel aastal Guardianile. "Ühel korral mängisime jalgpalli ja nad tapsid inimese, kes seisis meist viie meetri kaugusel. Me mängisime edasi. Sellised asjad olid meie jaoks saanud peaaegu normaalsuseks." 14-aastasena diagnoositi Genoa noortesüsteemiga liitunud Pisacanel Guillain-Barré sündroom, harvaesinev närvijuurepõletik, mis võib põhjustada ajutist halvatust. Noor kaitsja veetis haiglas kolm ja pool kuud, neist kolm nädalat koomas. Pika taastumise järel naasis ta Genoa akadeemiasse.

Profikarjääri madalamates liigades alustanud Pisacane andis hiljem politseile üles talle meelega kaotamise eest suurt rahasummat pakkunud kokkuleppemänguri ja pani Napolis aluse organisatsioonile, mille eesmärk on leida vähekindlustatud peredest pärit noortele koht mõnes Lõuna-Itaalia jalgpallikoolis. "Ütlen alati, et haigus ei tulnud mind tapma," sõnas Pisacane. "Kui see oleks tulnud mind tapma, siis ei oleks ma siin. See tuli, et minusse midagi head süstida."

Samuti kuulub Cagliari ridadesse kõrgelt hinnatud Põhja-Korea talent Han Kwang-song, kes mängib küll algaval hooajal laenulepingu alusel Perugias. Cagliari ajaloo ehk kõige värvikama mängijaga tutvumiseks peab aga veelkord heitma pilgu aega, mil saareklubi tõusis Itaalia kuningaks.

Comunardo Niccolai vanemad, kes panid oma pojale nime 1871. aasta revolutsioonilise Pariisi kommuuni järgi, pidid ometi teadma, et temast kasvab ekstsentriline inimene. Nomen est omen ja nii edasi. Samal ajal, kui Gigi Riva oli kõigi Itaalia väravavahtide hirmuks, ohustas Cagliari keskkaitsja vaid üht - tema selja taga seisnud puurilukku. Niccolai sai tuntuks eriskummaliste omaväravate löömisega, kõmmutades palle Enrico Albertosi selja taha vasaku ja parema jalaga, sukelduvate pealöökidega ja kaugete pommidega. John Foot kirjutab oma Itaalia jalgpalliloost rääkivas teoses "Winning at all costs: A scandalous history of Italian soccer" irooniliselt, et ehk kimbutas meest Tourette'i sündroomi jalgpalliversioon. Või siis lihtsalt soov ajalugu teha. Igatahes pidas ta Sardiinias vastu 12 hooaega, sai teda karjääri jooksul südamepõhjast kirunud Albertosiga hiljem suurteks sõpradeks ja oli vaatamata veidrale väravavaistule siiski nii hea kaitsja, et tegi Itaalia koondise eest kaasa 1970. aasta MM-finaalturniiril.

Ragnar Klavani tulevased meeskonnakaaslased Cagliaris. Esireas paremalt esimene Fabio Pisacane. Autor: LAPRESSE/Scanpix

Selle aasta juunis määras klubi peatreeneriks viimased neli hooaega Chievot juhendanud Rolando Marani, kes tõi Veronast kaasa sealse klubi argentiinlasest põhimängija Lucas Castro. Hooajaeelsetes sõprusmängudes on Cagliari Marani käe all mänginud 4-3-1-2 taktikaga ja koosseisus teinud minimaalsel määral muudatusi, võistkond on agressiivne ja armastab kõrget pressi. Põhiväravavaht Alessio Cragno on palliga osav, Srna ja Klavani liitumine lisab kaitseliinile rahvusvaheliste mängude kogemust. Küll aga ennustavad Itaalia jalgpalliportaalid Cagliarile kesise ründemängu tõttu kohta Serie A tagumises pooles. Massimo Cellino lahkumise järel otsustas Cagliari Calcio särginumbri 17 taas üles sulatada, aga Klavan seda kandma hakata ei saa, sest see kuulub brasiillasest ründajale Diego Fariasele. Pealegi, kes see ikka tahaks oma esimesel hommikul voodist vale jalaga välja astuda?

Ei tasu unustada, et sellel suvel siirdus Torino Juventuse ridadesse portugallasest superstaar Cristiano Ronaldo, Klavan ja Cagliari kohtuvad temaga esmalt neljandal novembril võõrsil ja 30. vooru raames 3. aprillil Sardiinias. Cagliari hooaja avamäng leiab aset sellel pühapäeval, kui külla sõidetakse Empolile. Esimene mäng tõelise suurklubi vastu toimub 16. septembril, siis võõrustatakse AC Milani, kes täiendas suvel oma ridu muuhulgas ka argentiinlase Gonzalo Higuainiga.

Lõuna-Itaalias makstavad summad ei ole muidugi võrreldavad nendega, mis kukuvad mängijate kukrutesse Loode-Inglismaa tippklubides, aga vähemalt rõõmustab Klavanit päike, mis paistab Sardiiniale aastas tuhat tundi enam kui Liverpoolile. Cagliari on huvitava ajalooga klubi huvitava ajalooga linnas ja loodetavasti toob üleminek paljud Eesti jalgpallisõbrad Itaalia jalgpallikultuurile lähemale.