Kahekordne Euroopa meister Niina Petrõkina lõpetas just balletitunni. Alina, kuidas teil läks?

Täna oli natukene raske kuna klassikalist balletti ei ole me juba nädalaid teinud, aga eks on ikka mõned asjad meeles ja harjutame edasi.

Milleks seda klassikalist balletti on ühele iluuisutajale vaja?

Tegelikult nad kasutavad seda nad jääl väga palju. See, mismoodi käed liiguvad, mismoodi jalgu peab hoidma, et see kõik tuleb ikkagi balletist ja sellepärast kõik iluuisutajad maailmas tegelevad ka balletiga.

Kui palju aastaid sa nüüd Niinaga töötanud oled ja kuidas välja tuleb?

Just kontrollisin, et meil käib juba kaheksas hooaeg. Ikka oleme palju õppinud ja teinud. Ma alustasin temaga kohe jää kõrval, et väljakuporte tagant jagasin nõu liigutuste ilu osas ja pärast võtsin ta ka enda juurde saali.

Kuidas Niina neid liigutusi omandab? Kui kiire õppija ta on?

Ütleks, et on, ta õpib suhteliselt kiiresti.  Loomulikult mõned asjad lihtsalt ei õnnestu nii hästi  ja nii kergesti, kuna uisutajatel on hoopis teine keha. Nad ei ole nii väljapoolsed kui balletitantsijad peavad olema ning see on neile väga raske. Eks me püüame, üritame, õpime, harjutame.

Mismoodi sa pead seda balletiliigutust kohandama, et see jää peal eriti hea oleks?

Tihtipeale ma ütlen, kus seda saab jääl kasutada. See kindlasti motiveerib neid rohkem. Niinaga ei pea nii palju midagi välja mõtlema, et see teda motiveeriks. Ta on ise hästi nõudlik enda suhtes, aga teistele ma alati rõhutan, et mille jaoks me teeme seda, sest alguses see ballett võib tunduda hästi igav.  Eks see on rutiin ja aeglane esialgu, aga siis ma seletan aina, et mille jaoks me teeme seda.

Täna me nägime, et peavad olema õiged sokid, et ei tohi väga libiseda? Miks balletisusse ei kasutanud?

Mina juba ammu ei kasuta, sest mu jalad valutavad ja ma tihti olen tossudega, aga tüdrukud lihtsalt unustasid. 

Milline on kõige raskem osa sinu tööst koostöös Niinaga ja mis on sind inspireerinud?

Ma arvan, et Niina ise inspireerib, sest ta on nii nõudlik ja tahe on nii suur. Ta kannatab rutiini ja on töökas. Ükskõik kui väsinud ta on, kui ma tulen trenni, siis temal silmad säravad ja ta on valmis tegema tööd.

Mis on tema kui sportlase tunnused sinu jaoks?

Ta on hästi avatud ja ma arvan, et see tuleb kindlasti kasuks. Ta julgeb rääkida, julgeb küsida. Minu arvates on see hästi oluline, kui sportlane julgeb küsida, kui ta ei saanud aru või on mingi muu põhjus, mida soovib uurida. Ta on kindlasti nõudlik enda suhtes. Teda ei pea motiveerima, sest ta ise on motiveeritud. Ma olen ka tulnud väsinult jäähalli ja ta annab ka mulle jõudu ja ka motiveerib. Selline energia vahetus on olemas, et mina annan enda energiat ja saan ka midagi vastu.

Kas nüüd ettevalmistuses olümpiaks on veel midagi, mida saate juurde panna uut?

Mina ei plaani midagi erilist, sest kõik peab stabiilne olema. Kui sa hakkad väga juurde midagi erilist lisama, siis tekib küsimus, et kas keha nii lühikese ajaga jõuab seda ka omandada. Lihtsalt harjutame nagu tavaliseks võistluseks. See, mida märkasin EM-il, sellest olen talle rääkinud ja nüüd lihtsalt töötame selle kallal.

Milliseid spordialasid sina oled koolipõlves proovinud ja kuidas esmakordselt uisutamist proovisid?

Ema käest just uurisin, et esimest korda käisin uisutamas Harku järve peal. Mul olid uisud ja käisin seal talvel uisutamas. Ema ütles, et mulle väga meeldis ja tuli välja, aga jäähalli ma siis treeningutele uisutama ei läinud. Ma tegelesin tantsimise, iluvõimlemise ja võrkpalliga ja pärast seda läksin Tallinna balletikooli 2007. aastal. Sain baleriinina Rahvusooper Estonia laval esineda. Kooliõpilasena osalesin "Pähklipureja" balletis ja pärast tulid ka "Luikede järv", "Tuhkatriinu", "Bajadeer" jne. Eredalt on meeles, kuidas kolmandal kursusel käisime "Pähklipurejaga" Hispaanias, sõitsin esimest korda lennukiga soojale maale. Balletiga tegelesin kaheksa aastat ja kui 2015 lõpudiplomi kätte sain, siis kohe läksin ka iluuisutajatega töötama.

Kuidas sa üldse iluuisutajate juurde sattusid?

Üks tuttav ütles, et Tondiraba halli otsitakse noortele koreograafi ja seal sattusin treener Elena Glebova juurde, kes võttis mind tööle. Kolm aastat tegutsesin tema klubi juures. Kuna läksin Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õendust õppima, siis pidin midagi muutma, sest Tondirabasse oli kaugele sõita. Varasem klassivend kutsus Haabersti jäähalli tööle ja siin ma nüüd juba pikalt tegutsengi. Mul on hetkel kuus gruppi, kellega olen saalis, lisaks annan lisatreeninguid. Igal uisutajal on kavad, millega nad võistlevad ja siis nii nagu Niinaga, töötan ka nendega, et nad teeksid kavades liigutusi ilusalt, sujuvalt.

Kui sa vaatad Niina kava, siis millal koreograafina ütled, et oled super õnnelik?

Niina teekond on nagu Ameerika mäed, aga me oleme väga hästi saanud hakkama. Ta ise ütleb, et talle meeldivad raskused ja kui ta nendega hakkama saab, siis tunneb end erakordselt hästi. Kui vaatan kava, siis kõige rõõmsam hetk on see, kui on viimane poos tehtud. Sel hetkel võin välja hingata. Kui muusika on läbi, siis kolm sekundit ja siis võin end vabaks lasta. Rõõmu hoian tagasi viimase hetkeni. Ma ei istu kava vaadates, vaid jalutan, ikka mõtlen kaasa ja üritan säilitada rahu. Kui olen temaga koos, siis püüan näidata, et olen väga kindel, et ma ei kahtle ja usun, et ta tunneb seda.