Belgiast saadud kogemus tõestab, et rahva liikuma panemisel võib rattateedesse investeeritud raha ühiskonnale tagasi tulla rohkem kui kümnekordselt. Liikumine aitab ennetada ka vaimse tervise probleeme.

Eestil on Belgia hiljutisest kogemusest kahtlemata omajagu õppida. Eriti, kuna elanikkonna sportlikuse mõttes vähemalt statistikas tohutult suurt erinevust ei ole. "Suurima tulemuse saavutab inimeste liikuma panemisel nende kõndima või rattaga sõitma saamise kaudu," ütles spordiinnovaator Lore Cuypers ERR-ile.

"Teed peavad olema selleks kohandatud. Linnad peavad investeerima parematesse ja turvalisematesse rattateedesse ning jalakäijatele mõeldud infrastruktuuri. Sest kui teed liikumise funktsionaalseks, kui kõik lähevad tööle või kooli rattaga või jalgsi, siis muudad inimeste füüsilist aktiivsust suurel määral," jätkas ta.

"Kui investeerida üks euro jalgrattateedesse, siis Belgia näitel saab tervisele antava kasu läbi tagasi 14 eurot. Ma arvan, et see on kohalike ja riigi tasandi valitsejate jaoks päris tugev argument, et rattateedesse investeerida," lisas Cuypers.

Oluline on ära kasutada teaduse võimalusi. Eesti Teadusagentuuris töötav Indrek Heinla ütleb, et olemasolev info tuleb õigel ajal viia otsustajate ja poliitikakujundajate peadesse. Eestis töötab Liikumisharrastuse kompetentsikeskus koostöös ministeeriumide ja teadlastega praegu välja projekti, mille tuum seisneb liikumisharrastuse ja vaimsete probleemide vähendamise omavaheliste seoste leidmises.

"Liikumisel on lisaks sellele, et ta on kehakaalu vähendav ja füüsilisi oskusi kasvatav, tal on ka see komme, et inimesed saavad kokku, suhtlevad. Ja see on jällegi ka vaimse tervise seisukohalt äärmiselt oluline aspekt. Kui me saaksime neid asju kokku panna ja targalt ellu viia, siis see on nüüd probleemi tuumik," selgitas Eesti Teadusagentuuri neuroteadlane Indrek Heinla.

Mõttemallide muutmine võtab poliitikute hulgas aega. Brugge näite põhjal võeti niiöelda vitaalse linna kontseptsioon omaks viie aastaga.