Maratonidistantsi läbis Kitty Kubo laupäeva hilisõhtul kümnete tuhandete jooksusõpradega koos rajal olles kolme ja poole tunniga. Päev hiljem kohtus Johannes Vedru temaga stardipaigas, Pariisi raekojahoone Hotel de Ville'i ees.
Et rahvamaratonile pääseda, tuli mitme aasta vältel osaleda virtuaalsetel jooksualastel väljakutsetel. Kubo kasutas selleks nutikella ja mobiilirakendust.

"Iga selle väljakutse - näiteks, et jookse maikuus "x" kilomeetrit - lõpetajate vahel loositi näiteks auhinnaks viis meeste, viis naiste kohta. Alati oli see võrdsus seal loomulikult. Ja siis ühel hetkel, äkki täpselt aasta aega tagasi juulis, tuli siis see õnnesõnum, et jah, teie olete seekord loosiga selle koha saanud. Kokku vist kõigist, kes proovisid seda kohta saada, kümme protsenti said. Nii et võib öelda, et tõeline õnn," rääkis Kubo.

Jooksmist armastav Kubo on osalenud maailma kuuel suuremal maratonil ja ütleb, et Pariisi õhtus kogetu on võrreldav meluga New Yorgis, Bostonis või Chicagos. Maratonirajaga sai ta lähemalt tutvuda meeste olümpiaheitlust vaadates. Pärast isiklikku pingutust oli huvitav kõike uuesti läbi elada ka professionaalsete naissportlaste jooksu jälgides.

Raja raskusega hirmutati kõvasti ja Kubo sõnul olid juba esimesed kümme kilomeetrit keerulisemad, kui puhtalt profiili vaadates tundus. "Kõige raskemad kohad olid 16.-20. kilomeeter – seal oli üks pidev tõus põhimõtteliselt. Ja siis teine koht, 38. kilomeetrist keris üles kaks kilomeetrit absoluutselt järsku tõusu. See on võib-olla ainuke kord, kus ma olen reaalselt kõndima jäänud tõusu peal. Sest seal tundus tõesti nii, et sa pead hoidma ennast maa lähedale, et mitte selili kukkuda – lausa nii järsk," tõdes Kubo.

Teatavasti professionaalsed Eesti maratoonarid Pariisi mängudele ei jõudnud. Võib aga öelda, et meie pikamaajooks oli olümpialinnas esindatud.