Pika sissejuhatuse mõte on selles, et tõeline olümpiaessents ei peitu pelgalt kergejõustikus, ujumises ja korvpallis. Tähtsateks aladeks tuleb vähemalt minevikule toetudes lugeda näiteks tõstmist ja riistvõimlemist (või kaasaja terminoloogia järgi: sportvõimlemist). Seega oli minu plaan jõuda Pariisi olümpiamängudel oma silmaga kindlasti vaatama ka mõnda riistvõimlemise võistlust. Hästi sobitus graafikusse naiskonnavõistluse finaal.

Riistvõimlemise naiskonnavõistluse tooniandjad on vähemalt viimastel aastakümnetel väga selgelt ameeriklased. Nemad teevad võistluspõrandal kõige paremaid sooritusi ja nemad moodustavad enamiku olümpiavõistlustele kogunevast kirglikust pealtvaatajaskonnast. Ameeriklaste kaasaelamine oma superstaarile Simone Bilesile (seekord ei ole superstaari-staatuse kasutamine mingil juhul liialdus) on kujunenud eelmise ja selle kümnendi olümpiaspektaaklite pärisosaks.

Loomulikult tuleb juba metroos Bercy Arena poole sõites kõrval seisvalt umbes 35-aastaselt ameeriklannalt uurida, kas ta läheb ikka Simone Bilesi toetama. Vastus on mitte eriti huvitav ehk jaatav. Selgub aga huvitavamatki: saades teada, et mina olen pärit Eestist, ütleb ameeriklanna, et seda riiki tunneb ta hästi. Pole me nii väiksed midagi!?

Kuidas siis nii? Pariisis oma naisvõimlejatele kaasa elav naisterahvas õppis nimelt samas USA ülikoolis, kus meie ujumiskuulsus Triin Aljand! Ujumist harrastas omal ajal ka minu verivärske tuttav, kes tõdeb, et Aljand kuulub ju oma kodumaal n-ö spordiaristokraatia hulka. Ja Aljandi abikaasa Peter Mankoc on Euroopas veelgi tuntum persoon.

Aga Pariisis kogetud võistlusest ka. Riistvõimlemises on kõik väga suur. Peale sportlaste, muidugi. Näiteks Simone Bilesil on kasvu 142 sentimeetrit. Kuid see muu… Nii pikki järjekordi olümpiast vist peaaegu ei mäleta. Ehkki ujumisareeni esine melu pakub tugevat konkurentsi. Omas "sabas" tuleb seista ka pressil. Ajakirjanikud "istutatakse" sõna otseses mõttes lae alla, kust võistlust muidugi näeb, kuid kust üks silm peab kindlasti jälgima ka saali keskel asuvaid ekraane. Ajakirjanike eest hoolitsetakse tegelikult hästi – riistvõimlemise meediakeskus (üks kahest, sest pelgalt ühte ei mahuks Bilesi-huvilised eeldatavasti ära) on minu esimene omalaadsetest, kus kohvi peale pakutakse ka päris piima. Prantslased, teadagi, eelistavad ju musta kohvi.

Riistvõimlemisvõistlusest tehakse korralik meelelahutusüritus. Publiku üleskütmine ja n-ö ühine karaokelaulmine on Pariisi olümpiamängudel saanud juba regulaarseks (algust tehti avatseremoonia eelsetel ragbiõhtutel Stade de France'il). Aga mõneminutiline lisanumber balletist ja moonwalk-tantsust (viimase tegi ju omal ajal maailmakuulsaks Michael Jackson ajatu hiti "Billie Jean" muusikavideos) pakub võistluse ette tõesti ühe maailmatasemel kultuuri-show. Kõvasti nähakse vaeva valguslavastusega.

Väga "apetiitselt" tutvustatakse nelja harjutust, milles kaheksa koondist omavahel mõõtu võtma hakkavad. Simone Bilesile elatakse väga häälekalt kaasa juba iga harjutuse soojendusel. See kõik tõotab unustamatut võistlust, kuid tagantjärele hinnates pean ütlema, et nähtu valmistab pigem pisikese pettumuse, kui pisikese üllatuse.

Eestis pole võimalik niivõrd rohke osalejaskonnaga riistvõimlemisvõistlusele üldse sattuda. Süsteem on selline, et kaheksa koondist jagatakse kahekaupa areeni erinevatesse sektoritesse – välja näeb kõik parajalt konveierlik. Kui kaheksa nelja-viieliikmelist koondist praktiliselt samaaegselt võistluskatseid teeb, jätkub tähelepanu paratamatult ainult osale sooritustest. Näiteks Hiina koondise tõeliselt emotsionaalsed ühised õnnehetked (hästi välja tulnud kangiharjutus) kutsuvad neile kaasa elama. Aga liiga palju seda teha ei saa, sest järgmisel momendil tõmbab toenghüpet sooritav ameeriklanna loomulikult pea kogu areeni tähelepanu endale. Vähemalt USA koondise puhul on tore tõdeda, et staaritärnikese kinnitab kohale tulnud publik lisaks Bilesile ka Sunisa Lee reväärile.

Omamoodi sümboolse märgina võtab asja kokku Bilesi sügav haigutus pärast USA koondise esimese harjutuse ehk toenghüppe lõppu (ameeriklannad juhivad ja võidavadki selge ülekaaluga). Selle haigutuse püüab oskuslikult kinni operaator ja annab tele-eetrisse ülekande režissöör. Saalitäis rahvast naerab lõbusalt.

Olles ära vaadanud neljast harjutusest kaks, kiirustan kaasa elama Kregor Zirgi õhtusele ujumisvõistlusele. Võimalik, et põnevam osa naiskonnavõistlusest jääb mul seetõttu lihtsalt nägemata ja iseenda sees antud hinnangud ei olegi liiga õiglased. Individuaalsele mitmevõistlusele, kus Bilesi filmilik elueepos saab veel ühe kuldse peatüki, ma ei lähe. Seal olnuks järjekorrad kindlasti veel pikemad…

Ju olid olümpiaraamatutest saadud ootused lihtsalt liiga suured. Või olen ma vahepeal täiskasvanumaks saanud.