"Eks alguses olin ikka kurb. Ma arvan, et see on normaalne, kui põrud tiitlivõistlustel – kõik oleks kurvad," sõnas Pihela Eesti ajakirjanikele. "Aga siis vaatasin teisi, elasin teistele kaasa ja siis tuli meelde, et olen olümpial. Siis läks tuju natuke paremaks. Uhke tunne on ikka siin olla. Läks, kuidas läks."

Kolm nädalat enne Pariisi olümpiamänge püstitas Pihela Valmieras toimunud Balti võistkondlikel meistrivõistlustel senise hooaja tippmargi, kui ületas 1.90. Olümpiadebüüdi eel avaldas ta, et loodab sama kõrguse ületada, aga 1.88 sel korral ei alistunud. "Ma ei olnud ülienesekindel, lihtsalt ütlesin, et kõik on hästi sujunud," selgitas Pihela võistluseelset juttu. "See on mu esimene olümpia, kindlasti lähen väikese närviga, aga see oli piisav närv, närvide taha ei jäänud midagi. 83 läks ilusti, 88 peal lagunes hoojooks ära ja iga hüpe oli erimoodi. Niimoodi kahjuks enam kõrgemaid hüppeid hüpata ei saa, seal on vaja natuke paremat hoojooksu ja tehnikat."

Küsimusele, kuidas treener Grit Šadeiko teda aidata püüdis, vastas Pihela: "Ta andis samasuguseid näpunäiteid nagu alati, aga kui mina ei suuda oma ära teha, siis nendest näpunäidetest ei ole väga kasu, sest mina olen seal staadionil," nentis ta. "Tema võib mulle ükskõik, mis õpetussõnu anda, aga kui mina seal ei suuda ära teha, siis sellest ei ole kasu."

Pihela tunnistas, et on olümpiadebüüdiga kaasneb arusaadavalt ka pettumus. "Kindlasti natuke pettunud, kes ei oleks. Mul kahjuks ei ole veel olnud ühtegi tiitlivõistlust, kus oleksin suutnud hea tulemuse ära teha," mõtiskles ta. "Eelmise aasta MM-il jäin esimesena finaali ukse taha, nüüd EM-il ka põrusin, siin ka lati alt minek. Aga ma olen veel noor ja mul arenguruumi on. Mul on hea meel, et ma üldse 20-aastaselt olümpiadebüüdi tegin. Üritan olla positiivne ja mitte olla enesekriitiline."

Ilmselt jätkab Pihela hooaega. "See tulemus mind ei rahuldanud, tahaks mingi ilusama tulemusega hooaja lõpetada," lausus ta.