X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Suure püssi ajastu | Marlist pehmendused ja lindude sihtimine TSIK-i katusel

Foto: Erakogu

Ilmselt on paljudel meeles värske juhtum, kus Sturla Holm Lägreid pidi ühelt etapilt eemale jääma, kuna tegi hotellitoas "kuiva trenni" kogemata kuul rauas ja tulistas seina. Eelmisest hooajast on paljudel ju meeles olukord, kus belglane Thierry Langer üritas Pokljukas tiirus endale näkku suunatud toru puhtaks puhuda ja seda veel suusakepiga toksis. Kuidas aga käidi püssiga ümber siis, kui kaliiber oli veelgi hullem ehk lasti suurekaliibrilisega, mis tabab märki (surmavalt) viie kilomeetri kauguselt?

2022. aasta parima spordiraamatu tiitli pälvinud raamatu "Biatlon A&O. Ükski märk ei jää üles. 25 lugu laskesuusatamisest" autorite Kristi Kirsbergi ja Jan Jõgis-Laatsi ning ERR-i ühises "Suure püssi ajastu" neljaosalises sarjas meenutavad püssi käsitsemisega seonduvat laskesuusatajad Lembit Lätt ja Matti Kanep.

Relv ja ohutus on laskesuusatamises A&O. Samas on ka hiljutisest minevikust mitmeid juhtumeid, kus ka televaataja on pidanud kaasa elama hirmuvärinaid tekitavatele olukordadele, kui sportlased võistlusolukorras ohtlikult käituvad. Olgu või seesama viidatud Langeri juhtum või siis ka 2013. aasta Oberhofi MK-etapp, kus kahekordne juunioride maailmameister Florian Graf püssitoru otse näkku suunas, et toru puhastada. Või 2014. aasta Sotši olõmpia naiste teatesõit, mil praegu teist noorust läbi elav Franziska Preuss lamadestiirus sihikut/dioptrit puhudes lumest puhastas. Õnneks küll torust eemale puhudes.

Tartus sündinud, seejärel Otepääle kooli läinud Lembit Lätt (sündinud 23. jaanuaril 1956) alustas suusatrennidega Tartu lauluväljaku lähistel, kus sai praeguse dendropargi aladel suusatada. Spordipoisina alguses muidugi suusk, aga treeneri utsitusel sai ka püssi proovitud ning suveks "kuiva tegemiseks" ka püss maale vanaema-vanaisa juurde kaasa.

"Eks mulle anti alguses vaid püss, kuid sai kuskilt sebitud ka padrunid ja nii sai seda proovitud omajagu," meenutab Lätt. "Siis sai juba hiljem hakatud ka Otepääl laskesuuska tegema. Muidugimõista treenerid tegid instruktsioonid, kuidas püssi käsitseda."

Pealelaskmine päev enne

"Kui praegu on võistlustel pealelaskmine enne sõitu, siis toona ju lasime päev enne. Seejärel läks püss kotti ja lattu. Hommikul võtsid selle sealt ja läksid starti," räägib Lätt. Kas vastab tõele omaaegsetes raamatutes mainitu, et pealelaskmiseks valiti sihtmärgiks metsas ikka mõni tiivuline? "Eks noorena väikese püssiga võis tõesti ka lindude sihtimist ette tulla, aga juuniorides juba suure püssiga ei olnud sellest juttugi, kõik käis nii, nagu kord ja kohus," rõhutab Lätt.

Et pealelaskmise ja võistluse vahele jäi omajagu aega, siis polnud harvad ka n-ö väliste jõudude mõju võistlustulemustele. "Näiteks tuli Dünamo üleliidulistel võistlustel Sverdlovskis ette, kui võtsin püssi, hakkasin stardist kaks-kolm kilomeetrit eemal olevas tiirus laskma ja – lamades panin kõik kaheksa padrunit mööda," meenutab Lätt olukordi, mida naljalt oskuste puudumise taha ei saa lükata. "Ega tea ju öelda kindlalt, et püss "keerati ära", aga tõsi on see, et meid kardeti ja eks siis on kõik meetodid abiks."

Möödapääsmatud sinised küünarnukid

"Toonased tiirud olid muidugi sellised, et oli ju vaja märklehte vahetada. Selleks tehti tiiru taha kaevik ehk blindaaž, kus siis võistluse ametnikud tõstsid vineeriga märklaudu üles ja pärast laskmist jälle alla," meenutab Lätt. "Nüüd me vist ei kujutaks ettegi, et laskmise ajal keegi tulejoone taga seal märkidega sahmerdab..."

Sportlase vaatest on nii Lembit Läti kui Matti Kanepi sõnul tänapäevaga võrreldes suurim erinevus selles, mis tingimustega tuli laskma tulles rinda pista.

"Nüüd Margus Ader viitab ülekandes nii kenasti, kas ja kuidas sai käsi fikseeritud. Meil ju mingeid matte polnud – viskasid lume peale kõhuli ja hakkasid sihtima. Kui eelmisel päeval oli sula olnud ja siis otsa külmetanud, tagusid omajagu sinna jää sisse, nii et küünarnukk sinine," räägib Lätt.

Matt – õigemini mati puudumine – mängis oma rolli ka püstitiirus. "Praegu, kümnendiksekundite mängus, on küsimus, ega matt sind püsti ära minnes pidurda. Toona polnud harv juhtumus, kui sa püsti lastes lihtsalt ära hakkasid libisema, sest all oli puhas jää!" toob Lätt näite.

Matti Kanep (sündinud 17. novembril 1950) omakorda toob võrdluse – praegu aetakse tulejooned tiirus ju loodiga paika, toonastel võistlustel võis see täiesti kartulipõllulikult künklik olla. "Esimese asjana tuli alati vaadata, kuhu küünarnukid panna," osundab Kanep.

Alatine kontroll-lask, aga ka pauk Rein Pedaja tühja voodisse

Juunioride ajal, kui noortel olid juba suure kaliibriga püssid käes, tuli ette ka "noorpõlve" rumalusi. Samas, rõhutab Lätt, oli distsipliin kõva, et ohtusid vältida.

"Esimene ja peamine reegel oli, et pärast igat tiiru tegid kontroll-lasu – see andis ehk pool sekundit lisa, aga olid kindel, et salv tühi," kirjeldab Lätt. "Aga eks noorena tuli ette ka olukordi, kus treenerid pidid tõsisemalt häält tõsta. Kord olime Dünamo üleliidulise koondise laagris Otepääl, siis paaril tarkpeal tekkis hea mõte hakata TSIK-i ühiselamu – kus praegune Otepää linnavalitsus – katusel olevaid tuvisid sihtima. Õnneks, enne kui miilits jõudis, tulid treenerid ja tegid ikka isemõtlejatele asjad vägagi selgeks!"

Kanepi sõnul käis pidevalt ka "kuiva" tegemine, püstilaskmises ennekõike. "Hommikuti oli võimlemine, siis oli paar kilomeetrit jooksu ja tulid tuppa, seisid püssiga minutit viis või enamgi. Seejärel lasid näo veega üle ja põrutasid sööma."

Toona olid laagrites kõigil relvad enda juures toas. Matti Kanep meenutab, kuidas Dünamo spordibaasis laagris olles ikka pandi püss aknalauale püsti. "Treener [Elmar] Soode kirus, et poisid, kurat, pange oma püssid nähtava koha pealt ära, mõni tuleb, pistab käe siit aknast sisse, võtab teilt relva ära," räägib ta.

Kuid eks tuli ette ka päris ehmatavaid ohuolukordi. "Ükskord olime Dünamo üleliidulises laagris kolmekesi meie eestlased ja meie toas oli ka üks Ukraina poiss. Siis ta sättis seal voodis oma püssi, mängis lukuga ja toppis padruneid ka sisse. Meie seal kõik samal ajal pikutasime, Pedajat polnud tol hetkel toas. Ja siis ühel hetkel käis pauk täpselt sinna Pedaja pea kohale seina sisse. Läks õnnelikult," meenutab Kanep. "Muidugimõista, kui Pedaja oleks sel hetkel ka toas olnud, poleks ukrainlane ehk oma püssitoru sinnapoole ka suunanud. Aga igatahes, vähemalt meil üks ja ainuke selline juhus oli."

Püssidega rongides ja Permi lennukis

Kõik toonased juuniorid meenutavad, et mööda punaimpeeriumi avarusi reisides käis püss lihtsalt suusakotti ja sõideti laagritesse-võistlustele. Kõige tavapärasem oli Otepääl-Elvas treenijatel rongiga Tartust Moskvasse ja siis sealt edasi lennukiga juba kuskile lume peale. Ühte neist sõitudest meenutab Lembit Lätt:

Meie koondis leidis esimese lumelaagri koha Gubahhas, see oli nii 200 kilomeetrit [Uuralite suurimast linnast] Permist eemal. Eestlased olid sealjuures esimesed, kes selle koha laagriks leidsid.

Ühe laagri puhul otsustasid treenerid, et läheme Permi mitmetunnise autosõidu asemel lennukiga. Lennujaama sõitsime bussiga, mis tee peal korra praktiliselt otsad andis. Ja lennujaam ise oli muidugi tase – mäe otsas oli üks väike putka, ümberringi suur lumeväli. Putka oli ka nagu filmist – teed ukse lahti ja ainult kass istub sees.

Jäime sinna siis lennukit ootama, panime pambud selga. Tuleb siis see vana "metsavaht" ehk AN-2, kõigepealt tegi paar tiiru ümber platsi, et suurem lumi laiali ajada enne maandumist.

Ronisime oma püssidega lennukisse, loomulikult kellelegi ei öelnud, et relvad kaasas – need olid ju lihtsalt suusakotid. Istusime siis kambakesi selle metsavahi istmetel vastakuti ja vaatasime, et no siit see lennuk küll õhku ei tõuse. Aga võta näpust, masin lendas ja mägi sai otsa, lennuk võttis tuule alla.

Igaks juhuks panime mälu järgi kõik suusakottidel rihma ümber jala, et ei läheks kuskile jooksma, sest raputas ikka mehemoodi kõik need 40 minutit, mis Permini oli. Õnneks olid oksekotid küll käest võtta.

Oravapüssidele marlist pehmendused

Matti Kanepi meenutusi sellest, kuidas püssidega ümber käidi ja trenni tehti:

Õiged laskesuusatamise püssid noortele tulid 70-ndate alguses, esialgu olid meil tavalised TOZ-12 vintpüssid. Teisel aastal, 1967 sügisel saime TOZ-17, millel oli ka salv all. Maru kerged relvad olid – ees oli ainult üks kirp, sinna pandi peale kirbukaitse ja diopterid ka peale. Muidu nad olid nagu jahirelvad, nimetati oravapüssideks.

Rihmasid püssidel polnud, need tegime ise. Saime jahimeeste kottide rihmad, panime kuidagi püssidele külge ja siis marliga tegime pehmenduspadjad. Noorteklassis, kui lasime veel väikesest püssist, olid juba ka padrunivööd. Seal oli siis neli taskut ja tagavarapadrunite jaoks oli viies väiksem tasku.

Juuniorides hakkasime laskma täiskaliibrit. Otepääl meil oli tiir Andsumäel, seal olid ka n-ö varjendid, kus tõsteti märklehed üles ja kirjutati tulemus üles. Läks hästi, et jõuti tulemus tiiru läbimise järel üle lugeda ning tiirust minnes staadionil ka öeldi, a la number 4 (sportlane) sai rajal 3 sellise tulemuse.

Olen ka nii võistelnud, et 10-kilomeetrisel ringil oli kaks eri tiiru. Ühes tiirus lasin lamades ja teises püsti. Start oli Otepääl praeguse snowtube'i raja juures, meieaegne stardimaja on seal tänini alles.

Kui väike püss tuli, oli alguses halb tunne, nagu lapsemäng. Suur püss oli ikka mehe relv, mis tegi pauku!

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: