Novembrist märtsini elavad laskesuusatajad pea igal nädalavahetusel meie elutoas – teame, kes nad on, kuidas treenivad, kellega ja kus elavad. Kes on aga need mehed, kes siis, kui laevad olid puust ja mehed olid rauast, lisaks Tõnu Pääsukesele 70-ndatel ala tõsisemale arengule Eestis aluse panid?

2022. aasta parima spordiraamatu tiitli pälvinud raamatu "Biatlon A&O. Ükski märk ei jää üles. 25 lugu laskesuusatamisest" autorid Kristi Kirsberg ja Jan Jõgis-Laats rääkisid mõnede Eesti laskesuusatamise teerajajatega, et tuua igal eesootaval neljal nädalavahetusel üks lugu ajaloost ERR-i spordiportaali lugejateni. Teekond Oberhofist Ruhpoldingi ja Antholzi kaudu MM-ini Nove Mestos.

Hilisem laskesuusatamise medalimees Paavo (sündinud 2. novembril 1951) alustas sporditeed Kiviõlis, kus puutus juhuse tahtel varakult kokku nii laskmise kui ka suusatamisega. "Esimene kontakt relvaga oli päris noorena, õpetaja tegi meile laskmise ABC selgeks. Lisaks ehitati kodu lähedale tiir, nii et aimduse ohutustehnikast, relvaga ümberkäimisest ja laskmisest ma sain. Teiseks asendas üks suusahuviline proua vahel meie kehalise kasvatuse õpetajat. Rada oli küll igav, sõitsime mööda sihti edasi-tagasi, aga põhja sain sealtki," meenutab Paavo algusaegu.

Pärast kaheksanda klassi lõpetamist viis elu Paavo Elva kooli spordiklassi. Pinginaabriks tuli Lähte koolist ei keegi muu kui hilisem Elva laskesuusatajate koolkonna kasvataja Rein Pedaja. "Alguses suusatasime niisama, aga ühel hetkel tekkis kange huvi laskesuusatamise vastu," räägib Paavo, kes esimese laskesuusavõistluse tegi kaasa 1969 ning aasta hiljem sai juba koos kooli lõputunnistusega kätte meistersportlase nimetuse. Nii kiire edasiminek oli võimalik tänu sellele, et Elva spordikooli tase oli väga kõrge ja kaaslaste entusiasm teatavasti kannab.

"Elva spordikool võitis 1969. aastal Eesti koolinoorte spartakiaadi, tegijaid jätkus igale alale. Samal aastal käisime ka üleliidulistel võistlustel ja panime sellegi kinni. Mõistagi oli see tõeline üllatus," meenutab Paavo, kes esindas oma kooli laskesuusatamise teatevõistluses koos Agu Lambi ja Mati Martiniga. "Veelgi enam, Elva spordikool võitis üleliidulise võistluse ka aasta hiljem, pärast mida antud võistlus lõpetati. Naerame ikka, et Eesti väike spordikool võitis kaks korda, sellist aja ei saanud ometi NSV Liidus lubada," muheleb ta.

Sõit udus tõi MM-hõbeda

Enne 70-ndate alguses esile kerkinud noormeeste põlvkonda esindas Eesti laskesuusatamist Tõnu Pääsuke ainuisikuliselt. Ühelt poolt oli ala tekkimas, teisalt oli Pääsuke raja sisse tallanud. "Tõnu oli meile Dünamo süsteemis teed loonud. Pealik, Moskva polkovnik suhtus eestlastesse ja Baltikumi meestesse väga hästi. Minul polnud ka keeleprobleemi, tulin ju Kiviõlist," räägib Paavo. Ainuke häda – mida tõdevad mitmed selle aja mehed – oli selles, et võistlusi oli hõredalt. Lisaks oli ju ka võistlustel vaid kaks distantsi, individuaal ja teatesõit, seega ei saanud soojakski, kui juba läbi sai.

NSV Liidu juunioride koondisesse kuulus Paavo ühel hooajal – 1972. Kõrghetkeks kujunes juunioride MM Šveitsis Linthalis, enne mida peeti spetsiaalne laager 1000 meetri peal. Nagu elu näitas, oli tegemist prohvetliku otsusega. Nimelt pidi võistlus toimuma all orus (Linthal asub 650 m kõrgusel merepinnast), aga kuna külas lund ei olnud, koliti mägedesse. "Ettevalmistus kõrguse mõttes oli olemas. Aga eks huvitav oli ka see, mis jäi võistluse kõrvale – minu jaoks oli see esimene välisreis, meile tehti selgeks, kuidas peame käituma, mida tohib ja mida mitte," meenutab Paavo, kes individuaalis sõitma ei pääsenud. Kuldmedali võitis seal lätlane Janis Caurs.

Kuna Liidu koondises tavadistantsil üks noormees ebaõnnestus, öeldi teatevõistluse eelsel õhtul kell kümme – Paavo, Matti, sina lähed homme starti. "Magama jäämisega oli sel õhtul küll tegu," naerab Paavo. "Samal koosolekul lõi välja ka venelaste suurelisus – tehti ettepanek, et kuna Caurs võitis, tuleb tema panna esimest vahetust sõitma, ta lööb kõik tummaks ja asi ants. Mõeldud-tehtud!"

Tegelikult sai Caurs viis trahvi ja tuli avavahetusest tagasi üheksandana. "See oli üks kummaline võistlus. Ilm oli hästi udune, ime, et leidsin raja üles. Kellestki ma mööda ei sõitnud, aga lõpetasin kolmandana. Viimane mees sai veel ühest mööda ja nii me hõbemedalile tulime. Võitlus oli vaid iseendaga, tiirus käisin, aga kedagi ei näinud," räägib Paavo MM-i medali toonud sõidust.

Treenereid jäid rahule. "Saime ju kulla ja hõbeda, isegi NSV Liit leppis sellega," muigab Paavo, kes hilisema 50 aastaga polegi Šveitsi enam jõudnud. "Paik jättis mulle hea mälestuse. Kui nüüd detsembris toimus Lenzerheides MK-etapp, tuli kohe soe tunne sisse," märgib ta.

Samm üles, meeste koondisesse

Kohe järgmisel aastal tagas Paavo endale koha NSV Liidu meeste koondises, kus treenisid maailma selle hetke parimad laskesuusatajad. "Koormused hüppasid järsult üles, sain minuti kohe kiirust juurde. Laskmine oli püha, mingit plärtsutamist ei olnud. Mäletan eredalt, kuidas üks Siberi treener ütles Dünamo üleliidulistel oma õpilasele, et "ära passi, lase ära ja sõida edasi". See oli ennekuulmatu! Üldiselt tiirust läbijooksmist ei olnud – iga lask oli töödeldud, nalja tiirus ei tehtud," räägib Paavo.

Laagrid kestsid üldjuhul paar nädalat. "Minu esimene liidukoondise laager oli Elvas. Aga käisime ka Gruusias, Musta mere ääres, lisaks MK-etappidel Prantsusmaal ja Saksamaal. Igal pool sai ka niisama ringi vaadata. Koondis käis alati koos, küünarnukitunne ja meeskonnavaim on spordis väga oluline," lisab ta.

Ajastu kohta erakordne sündmus oli kahtlemata seegi, et Saksamaal Oberhofis käis Paavole kaasa elamas abikaasa Laine, kes sel ajal õppis toonasel Ida-Saksamaal, Leipzigi ülikoolis. "Mäletan, et pealtvaatajateks olid sportlastega seotud inimesed – sõbrad, pereliikmed. Väga palju rahvast ei olnud," meenutab Laine Paavo. Matti Paavol endal on samast paigast hoopis teistmoodi meenutus: "Olime väikses hotellis, sõime seal ja viisime lõpetades Caursiga sööginõud tagasi. Õhtul korraldati koosolek, kus meile loeti sõnad peale: mis nali see oli, ega te mingid pioneerid ole. Nõude tassimine on sakslaste töö!" [MOU1] 

Mis rajamasin? Mehed sõitsid raja sisse

Kahtlemata oli praeguse ajaga suuri erinevusi, eeskätt selles, et abipersonali eriti kaasas ei olnud. Laagripaikade treeningkeskustes olid rajad olemas, aga kord nädalas tehti pikk ots, mis tähendas, et rada tuli endal sisse sõita. "Välja nägi see nii, et kilomeetri kaupa vedasime, esimesest mehest üks oli veidi tagapool paremal ja teine vasakul. Sõitsime ühe suusaga esimese mehe jälge ja teise suusaga kepirada. Alati oli kogu meeskond kaasas," kirjeldab Paavo ajastu erisusi.

Suuski määrisid sportlased sageli ise. "Puusuusk mulle meeldis. Isegi kui määre polnud nii täpne, siis see ei andnud plahvatuslikult tagasi. Plastiksuusk on palju tundlikum," räägib Paavo, tuues näiteks Aleksandr Tihhonovi, kellel oli võime kehva määrdega kohe oma sõidutehnikat muuta – nimelt ajas mitmekordne olümpiavõitja ja MM-i medalimees sammu nii tihedaks, et isegi rajaolude muutused ta edu ei vääratanud.

NSV Liidu koondises oli Paavo aasta. "Ma ei näidanud selliseid tulemusi, et oleks saanud jätkata," kommenteerib ta lihtsalt.

Dünamo esindamist ta aga jätkas, kuid Liidu meistriks ei tulnud. Seejuures kuulus ta teatevõistkonda kahel aastal koos Tihhonoviga. Ent kuna NSV Liidu meistrivõistlused toimusid pärast MM-i, kust Tihhonov alati sangarina tagasi tuli, siis väsitati ta ühiskondlike üritustega lihtsalt ära – küll ta käis kohtumistel sõjaveteranidega, rahvaga, noorsportlastega. "Koduse võistluse ajaks oli ta lihtsalt tühi. Ja nii mul ei õnnestunudki meeste klassis NSV Liidu meistriks tulla," naerab Paavo.

Väike püss – totaalne muutumine

Laskesuusatamine muutus täielikult 70-ndate lõpus. "Ütlen ausalt, et väikese püssi ja elektroonilise märklaua tulek võttis minul jalad alt. Ma ei saanud enam pihta, ja ma ei osanud ka seletada, mis viga oli. Sisuliselt siis ka lõpetasin. Üks vene treener veel ütles – kuule, Matti, sul on keskmine trahvide arv suure püssiga 1,5 – kord üks, kord kaks – proovi ikka. Aga suur püss ei kartnud tuult, relva kruvimist ei olnud, lippe ei pidanud jälgima. Palju oli teistmoodi," tunnistab ta. 

Üleliidulisel rahvaste spartakiaadil tegi Paavo individuaalis veel kaasa. Ent samal ajal loodi programm "Olümpialootused", kuhu kuulusid Paavost kümmekond aastat nooremad mehed, Eestist näiteks Urmas Kaldvee. Selleks, et oma mehi programmi sokutada, otsustas ka Dünamo teatevõistlustel noored välja panna, et nad saaksid ennast tõestada.

"Lõpetasin 30-aastasena. Liiga palju muutusi tuli korraga – mind ei peetud enam perspektiivikaks, tulid plastiksuusk ja väike püss," sõnab juunioride MM-i medalimees, kes karjääri lõpus külastas veel turistina 1981. aasta Lahti MM-i.

Tele suurepärane töö, kiitus ETV-le

Pärast lõpetamist töötas Paavo veel aasta Elva spordikoolis õpetaja ja treenerina. "Meie praegune kultuuriminister Heidy Purga käis toona teises klassis, tema minu juures spordiga alustas. Hiljem, kui Heidy treenis Pedaja ja Heiki Mäesalu käe all, kasvas temast noorteklassis väga tubli laskesuusataja," tunnustab Paavo nii kultuuriministrit kui ka laskesuusakants Elvat.

Kuigi Paavode pere kolis Saku kanti juba ligi 40 aastat tagasi, on Elva ikka südames. "Elvas on teadmised ja inimesed. Töö, mida Roland Lessing seal praegu teeb, on märkimisväärne," sõnab ta.

Praegu elab Paavo tulihingeliselt laskesuusatajatele kaasa telepildi vahendusel. "ETV teeb nii huvitavalt ja suurejooneliselt, et ei olegi mõtet raja äärde minna. Rõõm on vaadata, kui sõbraliku  koostöö on meie reporterid loonud teiste riikide sportlastega, see on väga nutikas, et ei keskenduta vaid omadele. Kommentaatorid on ka suurepärased – Margus Ader ja Karel Kulbin on hästi sõbralikud, Alvar ja Tarmo Tiisler annavad vürtsi juurde. Ja see on ka vägev, kuidas rahvas on kaasa läinud – nii, nagu midagi juhtub, juba nad säutsuvad! Veelgi annaks juurde see, kui meil oleks tugevad teatevõistkonnad. Meeskonna tunnetus on äärmiselt oluline, ja seda annab teatevõistlus," võtab just teatesõidus juunioride MM-i hõbeda võitnud Paavo jutu kokku.

Püssid suusakotti ja padrunid postiga Permi

1. Meie ajal polnud õigeid relvakotte. Panime tavaliselt reisides püssi suusakotti, kus oli ees kaks paari suuski – võistlussuusad ja trennisuusad. Suusakotist polnud ju relva näha. Üks huvitav lugu juhtus küll – tulime lennukiga, läksime pagasilindi juurde ja vaatan – padrunid tulevad! Suusakott oli katki läinud ja moon välja kukkunud.
2. Hakkasime ükskord minema esimese lume laagrisse Permi lähedale, laskemoona oli ka vaja kaasa võtta. Keegi tuli mõttele, et mida me tassime, saadame postiga. Ja nii tegimegi, saatsime postiga ette. Endal oli kergem reisida.
3. Treener Heino Mäesalu sai teada, et Leningradis teeb üks tehas suusakombinesoone. Heino võttis mootorratta ja sõitis neid meile ostma. Aga kombe all polnud voodrit, oli selline veniv, sile ja ilus, mõeldud rohkem võimlejale. Ja mina rumal läksin sellega Kavgolovos ligi 20-kraadises külmas võistlema. Ma isegi ei mäleta, kas lõpetasin... Hiljem mõtlesin, kuidas ma nii rumal olin – ju ma usaldasin, kui öeldi, et on suusakombe. Värviline nailon, ilus oli vaadata, aga keegi ei öelnud, et külma ei pea!

Meenutas Matti Paavo

Matti Paavo saavutused

• Juunioride MM-i hõbe 3x7,5 km teatesõidus, 1972
• NSVL-i juunioride MV kuld (1972) ja hõbe (1971) teatesõidus
• NSVL-i noorte MV kuld teatesõidus, 1969
• NSVL-i MV hõbe teatesõidus, 1975
• NSVL-i MV pronks  25 km patrullsuusatamises, 1974
• Eesti MV individuaaldistantsidel 10 kulda, 3 hõbedat ja 1 pronks
• Eesti MV teatesõitudes 4 kulda, 1 hõbe, 1 pronks