Riikliku teenetemärgi saamine tuleb inimestele peaaegu alati suure üllatusena. Ma usun, et sa ei ole siin erand. Kui sa oled saanud seda mõne tunni seedida, kui oluline see sinu jaoks on?

Üllatusena tuli see kindlasti. Lõunal panin tütart magama ja tulin tagasi ja väga palju vastamata kõnesid oli. Siis tuligi välja, et sellise suure au osaliseks olen sattunud ja ütleme niimoodi, et mul on väga hea meel selle üle.

Sa oled ise kindlasti oma sportlaskarjääri saavutusi peast mitu korda läbi lasknud. Mis sa arvad, mille eest see sulle anti?

Eks neid kriteeriumeid on väga palju erinevaid, mille eest meie president neid määrab. Kuna mul on kolm väga head sõpra sel aastal nende hulgas, kes sasid valituks, siis kõik on väga inspireerivad inimesed olnud erinevates valdkondades ja pakkunud emotsioone meie ühiskonnale. Võib-olla sport on selline ala, kus siis tõesti inspireerime inimesi. Sport pakub vahetut emotsiooni kõige rohkem. Raske öelda.

See ei ole elutööpreemia. Samas on see kindlasti üht olulist etappi kokkuvõttev. Kui palju sa võtad seda ühe etapi lõpuna?

Nagu ma aru saan, siis meie president surub ka mind, et võta otsus vastu, kas sa jätkad sportlaskarjääriga või mitte. Eks ma olengi teelahkmel, kus parimad aastad on sportlasena selja taga ja uued väljakutsed ootavad ees. Saada selle au osaliseks, mille president on mulle omistanud, on väga uhke tunne.

Sa oled jalgpalliklubi president ja teed ka ise aktiivselt trenni. Kui palju sa tahad ja saad öelda, mida sulle uus peagi algav kodune jalgpallihooaeg toob?

Jätan selle vastuse sama ümmarguseks kui on jalgpall, ma ei tea. Eks siin on palju asju mõelda. On jalgpalliklubi Kalev, mis on mulle väga südamelähedane asi, kus ma soovin noortele tagasi anda selles võtmes, et kas seal siis tõmmata jalanõud uuesti jalga või mitte. Ma arvan, et aeg näitab.

Paljud teenetemärgi saajad ütlevad, et see ei ole ühe inimese auhind, vaid see on valdkonna auhind. Kuidas sa vaatad seda enda ja jalgpalli kontekstis?

Esimesed asjad, mis sellega kaasnesid minu peas, olid minu perekond, vanemad kohe kindlasti, kes selle palli veerema panid. Noortetreenerid, kes on minu jaoks olnud nii olulisel kohal, et ma üldse saavutasin selliseid kõrguseid nagu ma saavutasin. Nemad on olnud minu jaoks nagu teine isa. Nad on suunanud mind, õpetanud mind sportlaseks kui ka meheks saama.

Lõpetuseks. Mitte, et sa lisamotivatsiooni jalgpallis jätkamiseks vajasid. Kui palju on selline teenetemärk innustav, motiveeriv ja annab ikkagi mingisuguse lisatõuke, et sel teeb tuleb jätkata?

Kindlasti on see tunnustus selline ego kõditav. Kindlasti on hea meel tunnustatud saada. Ma arvan, et kõik inimesed, kes on selle au osaliseks saanud, nad pole kunagi teinud seda ainult selle tunnustuse või selle märgi pärast. Kui selle au osaliseks saad, on natuke hea meel ka.