"Tekkis kodus töötamise võimalus, Zoomid ja asjad. Radadele hakkas keset päeva sportlasi tekkima," sõnas ta intervjuus ETV saates "Hommik Anuga". "Täpselt samuti näen Keila spordikeskuses, kuidas keset päeva käiakse ujumas. Keegi tuttav ütleb "Tere, kuidas läheb? Kuule, tegin endale väikse break'i, ujun."

"Kui vanasti oli see kaheksast viieni - pärast viit on vaja tegeleda lastega ja nii edasi, siis täna nad leiavad selle aja keset päeva - olla suusarajal. Üle-eelmine esmaspäev oli Keila suusaraja parkla nii täis, et ühtegi autot ei mahtunud peale AK uudiste oma. Seda ei oleks enne saanud juhtuda."

"Suvel samamoodi discgolfi rajad," jätkas Notton. "See on tekitanud võimaluse isegi sellel, kel spordipisikut polnud. Sõber kutsub! Ma näen, kuidas nad teevad tööasju - neil on kõrvas klapid, ajab Zoomi kõnet, viskab ketta ära ja läheb edasi. Ma arvan, et see suumindus on aidanud asjale kaasa."

Samuti suusatreeneri ametit pidav Vahur Teppan lisas, et täiskasvanud kipuvad spordiga isegi liiga tempokalt alustama. "Mida ma näen - spordi osas on tõrge see, et on mingi valeharjumus liiga kiiresti kõike teha. Tullakse jooksma nii, et lõõtsutad ja süda taob see," lausus ta.

"Tihtipeale see, kes alles alustab - ära jookse, kõnni! Pärast paari kõndimist kõnni kiiremini. Alles siis, kui sul läheb meeldivaks, sörgid siis, kui see on meeldiv. Kui ta on ebameeldiv - järelikult on tempot liiga palju."

"Ehk lähenetakse nagu maja ehitusel, et rajata vundamenti, vaid hakatakse kohe seinu ja katust panema," jätkas Teppan. "Sealt ei tule maja valmis! Või oled kolm nädalat haige olnud - ega sa ei lähe ju kohe tormama. Isegi need, kes on liikujad, alustavad hästi rahulikult."

Kuigi sajandi alguses tipus olnud Eesti suusatamist on tabanud seejärel mitmesugused tagasilöögid, siis Teppan ala tuleviku pärast ei muretse. "Kui tahad küsida, kas suusatamine on nagu mammut, kes on juba välja surnud või on ta nagu pandakaru, keda peab eritingimustel elus hoidma, siis mina arvan, et suusatamine on Eestimaa pruunkaru. Lumi tuleb, läheb - see vajab loomulikult pingutamist rajameistritelt, kes terviseradu teevad... aga suur töö on tehtud. Võrgustik on kõvasti parem kui aastaid tagasi."

Nottoni sõnul võiks suusatamise isegi kooliprogrammis kohustuslikuks muuta. "Eile rääkisin ühe staažika kehalise kasvatuse õpetajaga, mida tema näeb. Täna ei ole see kohustuslik ja suur probleem on see, et pannakse üksikuid kehalise kasvatuse tunde. Ta ei jõuagi nendega midagi teha," lausus Notton. "Kehalise kasvatuse tund peaks olema ennekõike paaristund, siis ta saab lõpuks oma riided selga ja 45 minutit midagi teha ka. Muidu ta alustab riiete panekuga ja ootab, millal saaks juba riidest lahti võtta."

Teppan lisas: "Ma olen hästi palju kokku puutunud, et isegi kui kehalise kasvatuse õpetaja tahab tulla, siis tal ei ole päevakavas seda ajaakent, kus tulla suusatama. See võtab rohkem aega. Minu üleskutse - tehke tunniplaan niimoodi, et lastel oleks võimalik liikuda: päeva algus, päeva lõpp või kui keskel, siis piisav ajaaken. Ärme täiskasvanud inimestena piira laste võimekust liikuda. See on hästi oluline. Et neil tekiks liikumisharrastus ja võimalused oleks tagatud."