Olümpiadebüüdil suurslaalomis 35. koha saanud 22-aastane Vesterstein kukkus slaalomis ja sellega sai tema võitlus läbi. "Slaalom on rohkem minu ala, sellepärast andsin endast kõik, aga kahjuks oli mul natuke ebaõnne ja kukkusin," nentis Vesterstein pärast võistlust. "Rasked tingimused ja raske rada, aga ka paljud teised katkestasid, nii et ma polnud vähemalt ainus."

"Olen pettunud, et tasakaalu kaotasin," lisas ta. "Ma ei riskinud liialt, lihtsalt kaotasin tasakaalu."

Vestersteini vanaisa Paul läks USA-sse 1949. aastal, käis seal Minnesota-Duluthi ülikoolis ning seejärel jäigi Ameerikasse ja asutas eduka suusapoe. "Vanemad panid mu suuskadele, kui kõndima hakkasin ehk umbes kahe-kolmeaastaselt. Kindlasti oli see vanaisa mõjutusel," rääkis Vesterstein. "Tema tuli Eestist ja avas suusapoe, mille mu vanemad üle võtsid. Suusatamine oli mul veres!"

"Vanaisa vaatas mu võistlusi Floridas koos sõpradega," lisas Vesterstein. "Ta on väga uhke ja põnevil, et Eesti eest võistlen."

Otsuse Eestit esindada tegi Vesterstein 16-aastaselt. "Olin USA noortetiimis, aga see ei sobinud mulle väga ja nad ei toetanud minu soovi kolledži eest suusatada," selgitas Vesterstein. "Minu jaoks oli väga oluline suusatada ja samal ajal haridus omandada. Eesti aga lubas mul ennast harida ja kõrgel tasemel võistelda."

Vestersteini sõnul ei pannud ta endale olümpiaks mingeid eesmärke. "Enne siia tulekut ma isegi ei keskendunud suusatamisele, koroonatestide tõttu võtsin päeva korraga ja püüdsin lihtsalt kohale jõuda. Õnneks olen siin, sain suusatada ja nautisin seda kogemust väga," rõõmustas Vesterstein. "Ja olen nüüd väga motiveeritud! Tahan veel nende inimestega võistelda, loodan järgmisel aastal MK-etappidel osaleda ja ka MM-il. Eks näis, kas võistlen järgmiste olümpiamängudeni."

Suvel loodab Vesterstein ka Eestit külastada. "See sõltub mu tunniplaanist – alustan Utah ülikoolis magistriõpinguid finantsalal. Aga äkki on mul väike paus ja siis õnnestub tulla," sõnas ta.