Põhja-Koread olümpial ei näe, küll aga kasvab põgenike koondis

Foto: SCANPIX / AFP

Tokyo olümpiani on jäänud vähem kui 40 päeva ning vaatamata erinevatele spekulatsioonidele ja koroonaga seotud probleemidele hakkab saama selgeks tõsiasi, et Tokyo olümpia toimub. Mõjukamad riigid eesotsas USA, Suurbritannia ja Hiinaga on küll mängude ohutuse koha pealt sõna võtnud, kuid kokkuvõttes toetavad nende toimumist ja oma sportlaste saatmises olümpiale probleemi ei näe.

Põhja-Korea teatas aga juba aprilli alguses, et nemad koroona tõttu olümpial ei osale. Miks aga nii lõplik ja tähtis otsus nõnda vara tehakse?

Olukorda selgitab Eesti Olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles: "Rahvusvaheline olümpiakomitee ja korraldajad on ju alati seda meelt, et kõik sportlased, kes väärivad kohta olümpiamängudel, peavad sinna saama. Põhja-Koreaga oli tegelikult sama teema."

"ROK-i spordidirektor James Macleod nägi väga palju vaeva, et veenda põhja-korealasi osalema Tokyo olümpiamängudel," jätkas Sukles intervjuus Vikerraadio saatele "Spordipühapäev". "Aga mis seal salata - ma arvan, et maailmas on Põhja-Korea üks väheseid riike, kust tegelikult ei saada kunagi päris adekvaatset informatsiooni, et kas see on poliitiline või on teema selgelt meditsiiniline, seotud COVID-iga. Jube raske on öelda."

Just see tekitabki küsimusi. Kui see oleks ainult COVID-iga seotud, siis väidetavalt juba märtsi lõpus see otsus teha... tundub natuke liiga vara. "Ma arvan, et meile, eurooplastele tundub see vara. Me teame ju väga täpselt, kuidas on Eestis või kogu Euroopas see haigus arenenud. Kui palju on inimesed vaktsiini saanud ja kuidas on sportlastele vaktsiini jagatud."

"Rahvusvaheline olümpiakomitee sõlmis Pfizeriga lepingu, kus lisadoose saadeti kõikidesse riikidesse, kus sportlased seda vajasid. Aga ma ütlen veel kord - tundub, et Põhja-Korea olukord oli hullem. Seda mingite dooside või väikeste vaktsiinidega ei saanud parandada. Võis täitsa olla, et nad pole ka aasta aega saanud sportida. Sellest riigist informatsiooni ei saa. Võib ka täiesti niimoodi olla, et neil polegi praegu sportlasi, kes oleks valmis olümpial osalema."

Kas see annab ka mingisuguse tagasilöögi ROK-i ja Põhja-Korea suhetele? Selles mõttes, et asjad olid ju vahepeal päris ilusad, kui nad koos Lõuna-Koreaga tseremoonial sammusid ja nii edasi. "Eks selliste riikidega on suhted alati kord üleval, kord all. Olümpiamängud oli alati väga hea viis poliitilisi kitsaskohti siluda," vastas Sukles.

"Ma arvan, et ROK-ile kindlasti ei meeldi, kui üks suur riik jätab olümpiamängudele tulemata, aga tulevad ju edasi Pekingi mängud järgmise aasta veebruaris, Pariisi mängud... Paratamatult on niimoodi, et võime küll arvata, et sport ja poliitika pole omavahel seotud, aga nurkapidi saavad mitmelgi pool kokku."

Põhja-Korea sportlasi seega Tokyos ei näe. Küll aga võtab pidustustest osa alles teist korda moodustatud põgenike koondis, kuhu kuuluvad sportlased, kes oma koduriigi eest võistelda ei saa ja erinevatel põhjustel peavad mujal elama ja treenima. Esimest korda moodustati põgenike koondis 2016. aastal Rio de Janeiro olümpial. Selles suurus on aga kasvanud. Rios kuulus koondisesse kümme sportlast, tänavu aga 29.

Tokyo mängude põgenike koondisesse kuuluv eritrealanna Luna Solomon Autor/allikas: SCANPIX / Reuters

"Eks ta pigem selline sümboolne asi on. 2016 oli põgenikelaine Euroopas tipus ning ROK-ilt sümboolne käik," lausus Tartu Ülikooli poliitikauuringute instituudi lektor Raul Toomla.

"Neil on olemas ka vastav pagulaste fond ehk siis Olympic Refugee Foundation, mis toetab selliseid inimesi, kes on sunnitud oma kodudest lahkuma ning ROK teeb koostööd ka ÜRO pagulaste ülemvoliniku ametiga. Sümboolne hea tahte käik näitamaks või andmaks nendele inimestele, kes on sunnitud oma kodumaalt lahkuma, et spordi kaudu on võimalik maailma asjadel osaleda ja lootus pole kadunud."

Kas on näha, et selline traditsioon - kuniks põgenikke on - jätkub ka edaspidi? "Ma usun küll, sest pagulasi on maailmas päris palju ja ega neid vähemaks lähiaastatel tõenäoliselt ei jää. Konflikte ja riike, kus oma inimestega väga hästi ei käituta, üleöö otsa ei saa. Pagulasi tuleb tõenäoliselt juurde."

"Võib-olla ka meil siin omakandis, võib-olla hakatakse varsti suuremas mahus Valgevenest põgenema. Ma usun, et selline sümbolism kelleltki tükki küljest ära ei võta. ROK-ile natuke PR-kampaania ka. Ma näen küll, et see jääb. Kuhu ta tõenäoliselt ei tule, on talimängud. Pagulased paistavad pigem soojemalt maalt tulevat. Mida sealt kindlasti ei tasu oodata, on saavutussport. Kõrgetele kohtadele nad tõenäoliselt ikka ei pretendeeri."

Lõppevast nädalast on põhjust rääkida veel ühest nähtusest, mis seob sporti ja poliitikat. Selleks on põlvitamine jalgpalli EM-il. Põlvele võtmisele vahetult enne võistluse algust algatas mõned aastad tagasi NFL-i mängu Colin Kaepernick, juhtides seeläbi tähelepanu sotsiaalsele ebaõiglusele USA ühiskonnas. Black Lives Matter liikumisega on see tava levinud üle kogu maailma. Paljud riigid peavad seda žesti aga liialt politiseerituks.

Belgia jalgpallurid enne EM-finaalturniiri mängu Venemaaga Autor/allikas: SCANPIX / AP

"Eks ta natuke lõhestav teema on. Mõned põlvitavad, mõned mitte. Pigem ikkagi lääne pool põlvitatakse ja ida pool vaadatakse selle peale halvasti. Kuigi need jooned ei lähe ilmselgelt nii otse raudse eesriide rada pidi. Kus see põlvitamine on väga aktuaalne, on Inglismaa. Seal jaguneb see vast 75-25. Enamus toetab seda aktsiooni. Mingisugune vähemus siis mitte," selgitas Toomla.

"Ilmselgelt pole see universaalne, sest hiljuti tuli uudis, et Šoti koondis otsustas seda mitte teha, välja arvatud mängus Inglismaaga, kus nad solidaarsusest seda teevad. Eks ta kindlasti on mingil määral poliitiline. Kuigi seda üritatakse välja paista, nagu see oleks apoliitiline toetusavaldus. Selles tähenduses ei peaks jalgpallurite siiruses kahtlema. Vaevalt nad tahavad mingisugust poliitilist konfliktid, vaid näevadki probleemi ja üritavad sellele tähelepanu tõmmata."

Aga kust vastavad otsused tulevad - kas põlvitada või mitte? Näiteks Ungaris keegi ei põlvita, aga Inglismaal kõik põlvitavad. "Ma usun, et lõpuks saab see olema iga palluri individuaalne otsus. Ungari puhul muidugi võib tulla kuskilt kõrgemalt, sest Ungari järjest rohkem demokraatia teelt kõrvale kaldub. Sealt võib tulla poliitilisi avaldusi [peaminister Viktor] Orbanilt, et tema koondis ei tohi põlvitada."

"Inglaste puhul... ka Premier League'is kõik lõpus enam ei põlvitanud, mõned mängijad seisid, mõned põlvitasid. Mis puutub Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa ja teiselt poolt Ungari, Poola, Ukraina erinevustesse, siis Inglismaal, Prantsusmaal on mustanahalist elanikkonda kõvasti rohkem ja nende teadlikkus ja arusaam vastavatest probleemidest on kindlasti suurem. Ungari lajatab tõenäoliselt natsionalismi malakaga seal."

Aga kokkuvõttes võiks olla iga mängija enda otsus, kas ta siis laskub põlvele või mitte? "Ma kindlalt ei saa seda väita, sest ma nende meeskondade siseelu nii hästi ei tunne, aga kui seesama Inglismaa koondise näide võtta, siis kui mõni inglane otsustab mitte põlvitada, siis koondisest minema teda ei saadeta. Tal võib-olla tekib meeskonnakaaslastega eriarvamusi, aga ma usun, et nende individuaalset otsustusõigust ja -vabadust austatakse."

Toimetaja: Siim Boikov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: