Aastakümneid spordiajakirjaniku, viimased 15 aastat jalgpalliajakirjaniku ja jalgpalliajaloolasena tegutsenud Schwede doktoritöö pealkiri on "Jalgpalli positsioonist Eestis ja selle marginaliseerumise põhjustest Nõukogude annektsiooni perioodil". Doktoritööd juhendas emeriitprofessor Tiit Rosenberg.

Õpingute ajal, 2013. aastal esines Indrek Schwede Tartu Ülikoolis ka loengusarjaga "Jalgpall ja ühiskond", mis kujunes tudengite seas väga populaarseks.

Kui võtta mõne sõnaga kokku, mida Schwede oma väitekirjaga teada soovis, siis otsis ta vastust küsimusele, miks toimus Eestis pärast teist maailmasõda, Nõukogude võimu tingimustes jalgpalli hääbumine. Et küsimusele võimalikult hästi vastata, tegeles Schwede põhjalikult ka jalgpalli kui spordiala tähtsuse väljaselgitamisega maailmasõdade vahelise Eesti ühiskonnas ja spordielus.

Läbi sai töötatud arhiivimaterjale, erialast kirjandust ja publitsistikat. Lisaks tegi Schwede mitukümmend intervjuud erinevate spordielus kaasa löönud inimestega. Vikerraadio rääkis Indrek Schwedega tema doktoritööst ja selle tulemustest "Spordipühapäeva" saateks salvestatud intervjuus pikemalt.

"Uurimus näitab selgelt, et pärast Eesti iseseisvuse kaotust ja sattumist Nõukogude Liidu võimu alla, kus eelkõige soositi medalialasid ja oli tähtis näidata üleolekut kapitalistlikust süsteemist, suutis Eesti kui väga hea spordiriik olla edukas väga laial rindel ning jalgpallis, mis oli NSV Liidu kõige populaarsem spordiala, ei olnud Eestil enam võimalik läbi lüüa," võttis Schwede töö põhiteesi kokku.

"Edukad oldi teistel aladel ja seetõttu oli võimalik hakata neid alasid arendama. See kujund, et jalgpall on kommunismi ohver, tuli mulle väga huvitavat teed pidi: tükk aega oli poleemika Maarjamäe halliga, Levadia tahab sinna ehitada, aga seal on ju kommunismiohvrite memoriaal. Siis mulle tekkiski see mõte pähe, et ühelt poolt mälestatakse kommunismi ohvreid, aga seda on ka jalgpall."

"Eestlased tõmbusid tagasi nendelt spordialadelt, mida harrastasid kohalikud venelased. Kuna Nõukogude Liidust tuli Eestisse väga suur immigratsioonilaine, tähendas see seda, et valdavalt slaavi keelt rääkivad inimesed armastasid jalgpalli, jäähokit ja poksi ning eestlased hakkasid nendelt tagasi tõmbuma," selgitas Schwede.

"Huvitav on see, et nii Läti kui Eesti olid mõnes mõttes venelaste õpetajad jäähokis. NSV Liidus hakati jäähokit viljelema pärast teist maailmasõda, enne seda mängiti vene hokit ehk jääpalli. Poksis oli meil rahvusvahelisi tulemusi nii enne kui pärast sõda, aga samuti taanduti: oli mingi rahva alateadvus, tunti, et ei taheta olla samas avalikus ruumis koos sissetungijatega," lisas värske doktor.

"Alates 1969. aastast kuni 1983. aastani ei olnud meil esindusmeeskonda NSV Liidu meistrivõistlustel. 1974. aastal kategoriseeris Eesti NSV spordikomitee jalgpalli neljandajärgulise spordialana koos iluvõimlemise, male, kabega," iseloomustas Schwede jalgpalli seisu sügaval Nõukogude ajal. "1980. aastate alguses avaldas spordikomitee mingi meistersportlaste ettevalmistusplaani, kus oli 33 ala, aga jalgpall nende 33 ala sekka ei mahtunud. Piisab nende faktide teadmisest ja on päevselge, et järeldused ei saa olla sellised, et jalgpalli ei tõrjutud või et jalgpall elas mingit õitsenguelu."

Schwede sõnul hakkas teemat uurides silma, et kui Eesti jalgpalli esindusmeeskonda enam ei olnud, kerkisid esile seda igatsevad sõnavõtud. "Paljude kirjanike ja kultuuriinimeste poolt algas ohkamine, igatsus jalgpalli järele. Vaadati asja järele nii, et kas tehti ikka õige samm. Võib-olla mõtestamine sellisel akadeemilisel tasandil on nüüd esmakordne, aga ma ei arva, et ma oleksin pioneer, kes esimesena mõtestab jalgpalli," sõnas Schwede oma uurimuse kohta.

Schwede tunnistab, et jalgpalliteemat teadusringkondades alguses väga tõsiselt ei võetud. "See on ka arusaadav, sest teadmine Eesti jalgpalli arenguloost puudus. Mul on ka meeles see, et käisin esinemas spordiajaloo üritustel, rääkisin seal jalgpallist ning selles, milline oli selle positsioon kahe maailmasõja vahel. Seal olnud spordiajalooga tuttavad inimesed avaldasid imestust, et kuidas jalgpall ikka nii oluline oli. Seda teemat pidi tõestama, pidi ka ennast tõestama, aga pidasin seda enesestmõistetavaks. Niisama ei tule midagi kätte," kinnitas ta.

Ühtlasi jagus Schwedel kriitikat ka tänapäeva spordiajakirjanikele ja jalgpalli mõtestamise suunas üldiselt. "Ma arvan, et spordiajakirjanikele nüüd ei meeldi see, mida ma ütlen: 10-15 aasta jooksul on mulle silma jäänud see, et sportlased ise, nende treenerid - kusjuures Eesti absoluutsed tipud - ja trobikond spordiajakirjanikke kirjutavad ja räägivad, et sport on meelelahutus. Jah, ma ei ütle, et neil ei ole õigus. Vist kahjuks neil ongi õigus. Aga mina ei taha olla meelelahutusajakirjanik! Jalgpall ei ole ainult meelelahutus. On öeldud, et jalgpall on kuuluvuse institutsioon. Euroopa Superliiga ebaõnnestumine näitas, et jalgpall ei ole ainult raha ega meelelahutus. See on inimeste identiteet, nende enesemääratlus. Jalgpalli suhted ühiskonnaga, majanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised, poliitilised: see on pagana põnev teema ja ma ei saa kuidagi öelda, et kui ma olen jalgpalliajakirjanik, olen ma meelelahutusajakirjanik," sõnas Schwede.